ETV 2 uus populaarteaduslik saatesari uurib igapäevatehnoloogia peidetud poolt ja turvalisust.
Paranoiapuu peidetud viljad
14. november 2013, 15:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et uus teadussaade, eelkõige tänapäevase tehnoloogia turvalisusele ja turvaaukudele keskenduv «Teaduspalavik: Salasilm» on ära peidetud ETV sõsarkanali teisipäeva hilisõhtusse, võiks juba tekitada hirmu, et keegi katsub väärt informatsiooni laiema publiku eest peita. Aga ei, «Salasilm» ei ole mingi vandenõuteooriaid õhutav propagandamasin ning selle sihtgruppki vaevalt inimnägude tagant reptiile otsib.
Küll aga on «Salasilm» ehk üks meie rahvusringhäälingu esimestest sammudest lähemale oma Briti vastele BBC-le, kus need kõige põnevamad ja parimas mõttes nurgelisemad saated vähemalt alguses just mitte pea-, vaid mõnel kõrvalkanalil publiku ette jõuavad ning saavad seal võimaluse teadlikule nišipublikule asjadest vähemate piirangutega rääkida.
«Paranoiaminutiteks» võiks «Salasilma» hellitavalt nimetada ehk küll, pigem aga võetakse nii mõnigi tehnoloogiaga seotud hirm hoopis koost lahti ning piilutakse sinna sisse, jättes samas alati lõpuks mõtte õhku, nii et vaatajal endal tuleb mõistatada, kas sülearvuti veebikaamera tasuks siis ikkagi kinni teipida või kas nutitelefoni peaks rumalama vastu tagasi vahetama.
Teadusest, nagu kõigest, saab rääkida mitut moodi – vaatajast siseringiterminoloogiaga üle sõites või liiglihtsalt lati alt läbi hüpates. «Salasilma» ehk suurim tugevus peitubki kahes tublis saatejuhis, kes ei tunne end teemas nii koduselt, et lihtne vaataja enam midagi aru ei saa, samas aga teavad saates käsitletavast piisavalt palju, et see nii enda kui vaataja jaoks põnevaks, mõnel hetkel ka justkui maailma kõige huvitavamaks teemaks rääkida.
Saatejuhtide Helen Sürje ja Roald Johannsoni vahel on lausa nii hea ekraanikeemia, et neil võiks lasta vabalt rääkida ükskõik millest. Silmis on põnevussära ja avastamistahe ning ka soov televisiooni stampidest pisutki välja murda, ilmselt mitte kõige suurema eelarve raamides muidugi.
Avasaates stuudioseinte vahele ei satutagi, kõik toimub tänaval, inimeste keskel ja inimestega rääkides, nii professionaalide kui lihtsate inimestega. Viimane on ju iseenesest väsinud formaat, kuid omas teemas – meid kõiki igal hetkel jälgivad kaamerad – omal kohal.
Kui hiljem ka stuudiosse jõutakse ning näiteks sülearvutiekraani vahendusel jälgitakse, kuidas spetsialistid kliendikaartidega kogutava andmemassi põhjal kahte müstilist isikut – tegelikult neidsamu saatejuhte – tuvastada püüavad, on saatejuhtide näos taas siiras põnevus.
Kripeldama jääb aga seesama stuudio – pigem tavaline kõle kontor, mida ju nii lihtsalt annaks veidi põnevamaks ja kodusemaks teha.
Stuudio on siiski pisiasi. Põhiline on, et lahkamislauale asetatakse meie igapäevaellu kinnistunud tehnika, ilma milleta ehk eladagi ei oskaks, mille taust aga tihti püsib saladuses.
Paranoiamõõdikud sööstavad hetketi lakke, kui spetsialistid räägivad, mida kõike me enese teadmata suurkorporatsioonidele jagame ning mida peenikest kirja lugemata jättes selle informatsioonikogumiga teha lubame. Siiski jäävad saatejuhid alati neutraalseks, vaigistades iga vandenõuteooriat nii testide kui vastuargumentidega, andes vaatajale ainet edasimõtlemiseks, mitte konkreetseid ja vastuvaidlematuid «tõdesid».
Nii on «Teaduspalavik: Salasilm» mõnus ja kaasahaarav sisevaade olmetehnoloogia argipäeva ja selle ohtudesse, aga ka võimalustesse.
Populaarteaduslik saatesari
«Teaduspalavik: Salasilm»
Teisipäeviti kell 22.15 ETV 2s
Saatejuhid Helen Sürje ja Roald Johannson, režissöör Olga Käo, tegevtoimetaja Reimo Sildvee