Ivar Tallo arvab, et otsused andmekaitse kohta, näiteks inimese tervist puudutavate andmete asjus, peavad olema hästi läbi mõeldud ning kodanike teadmised andmete avalikustamise kohta võiksid olla paremad.

Probleem isikuandmete kaitsest sai Eesti avalikkusele selgeks kümme aastat tagasi nn Perli andmebaaside looga, kui üks tehniliselt taibukas noormees kasutas ära töö juures tekkinud võimalused ning lõi erinevatest andmekogudest superandmebaasi, mida ta siis raha eest müüs.

Samal teemal: Juhtkiri: Haigused internetis (8)

VIIMASED KOMMENTAARID spämm Statistikud ja  andmekaitse http://ww  w.postimees.ee/061006/  esileht/olulised_teema  d/tarbija24/tervis/... fänn http://www.postimees.e  e/121006/esileht/oluli  sed_teemad/tarbija24/k  asu/223028.php?r Nn.  pangapõhise ... Teised kommentaarid

Selles klassikalises loos olid koos nii erinevad võimalused, mida tehnoloogia areng meile on toonud, kui ka sellega kaasnevad ohud.

Võimalus erinevatele andmetele kiiresti ligi pääseda, et neid kas lihtsalt uurida või ka töödelda on meie elu juba paljudes valdkondades lihtsamaks teinud. Kuid selles lihtsuses peitub ka oht, et meie andmeid kasutatakse meile vastumeelsel viisil.

Selle ohu universaalsus on leidnud peegelduse arvukates rahvusvahelise õiguse tekstides ja riikide seadustes juba eelmise sajandi keskpaigast alates, kui maailm analüüsis natsionaalsotsialistliku Saksa režiimi korda saadetud koledusi. Nimelt võimaldasid Saksa bürokraatia andmekogud kiiresti ja efektiivselt ellu viia suuri gruppe puudutavaid otsuseid kas etnilistest või meditsiinilistest tunnustest lähtudes.

Huvigruppide vastasseis

Andmed ise pole ei halvad ega head, tähendus ja mõte antakse neile kasutamise käigus. Info ja sidetehnoloogia on andmete käitluse viimase poolesaja aastaga võrreldamatult lihtsamaks teinud ja sundinud riike automatiseeritud andmetöötlust karmilt reguleerima. Samal ajal on andmeid töödelda vaja, olgu teenuste osutamiseks, teaduslikuks analüüsiks või halduspoliitiliste otsuste aluseks olevaks analüüsiks ja statistikaks.

Eestis hõõgub juba mitmendat aastat kui tuli tuha all erinevate huvigruppide vastasseis andmekaitse inspektsiooniga isikuandmete töötlemise küsimustes. Selle põhjuseks kõige laiemalt on ajalooliselt välja kujunenud harjumused ajast, kui Nõukogude korra tingimustes oli riik alati pädevam andmetega ümber käima ja inimesel kui andmete subjektil polnud oma andmete töötlemise asjus võimalik kaasa rääkida.

Iseseisvat Eesti riiki üles ehitades oleme aga üle võtnud nii Euroopa Nõukogu konventsiooni andmete automatiseeritud töötlemisest 1981. aastast kui ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja loonud lisaks oma andmekaitse seadusele ka andmekaitse inspektsiooni, mis valvab, et seadust järgitaks.

Isikukoodi keeld

Uuema aja põhimõtted on vastuolus eelmiste põlvkondade arusaamadega ja selle probleemide rägastiku teeb veelgi keerukamaks kiire info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutuselevõtt, mis annab väiksematele asutusele ja isegi üksikisikule võimaluse sellisteks suuremahulisteks andmetöötlusoperatsioonideks, mis alles hiljuti olid riigi pärusmaa.

Samal ajal on infoühiskonna areng ja e-riigi ehitamine loonud vajaduse lihtsamaks juurdepääsuks andmetele, sest ilma selleta ei ole võimalik uusi teenuseid pakkuda ega tehnoloogia lubatud efektiivsusest kasu saada.

Selles erinevate põhimõtete ja huvide rägastikus oleme kodanikena jäänud pigem pealtvaatajateks. Muudatused on olnud liiga kiired, et ühiskond laiemalt neist aru oleks saanud ja neid järginud.

Kui riigikogu võttis 2000. aastal vastu rahvastikuregistri seaduse, kus määrati isikukoodi kasutamise põhireeglid, mille järgi on keelatud koodi eraõiguslikes suhetes inimese loata kasutada, siis tegelikult küsivad teie isikukoodi nii postimüügifirmad, kauplused kui ka kommunaalteenuste pakkujad, sest selle alusel on klienti mugav identifitseerida. Ja tihti on nii, et kui inimene keeldub isikukoodi andmast, siis teenust ei taheta pakkuda. Kliendikaardist on loomulikult võimalik loobuda, kuid telefoni või elektriga on teine asi.

Klienditeenindaja loomulikult lohutab, et ega ei juhtu ju midagi, kui inimene oma isikukoodi annab, see teeb lihtsalt kõigil elu mugavamaks, kuid tegelikult näitab see, et me ei teadvusta ei tarbija ega teenuse pakkujana, et inimesel on oma andmete suhtes õigused.

Delikaatsed terviseandmed

Praeguseks oleme e-riigi arendusega jõudnud sinnamaani, et digitaliseerida tahetakse midagi väga delikaatset, nimelt meditsiiniline teave meie tervise kohta.

See tõstatab meie isikuandmete kaitse küsimuse teravamalt kui kunagi varem, kuid kas see jääb jälle keerukaks targutuseks erinevate huvigruppide ning spetsialistide koolkondade vahel? Ehk on mõistlik hetke kasutada ning algatada laiem arutelu selle üle, missugusena me e-ühiskonda näha soovime?

Kuna puutume pea kõik pidevalt kokku nii enda kui teiste inimeste andmetega, on meil kõigil vaja teada nii andmekaitse reegleid kui ka enda õigusi oma andmete suhtes. Me ei saa olla kindlad ühelegi tehnilisele lahendusele, kui meie andmeid käitlevate inimeste arusaam andmekaitsest jääb eelmise ühiskonnakorra kodanikuteadmise tasemele.

Peame endale teadvustama seda, et isikuandmete töötluses on ka väga suured majanduslikud huvid alates reklaamist ja lõpetades kindlustustegevusega.

Andmed pole nagu lipukesed, mida saab välja jagada ja siis vajadusel kokku korjata. Kord juba kõndima läinuna võivad nad inimesele kaasa tuua ränki tagajärgi ootamatutes olukordades. Seepärast pole valvsus mitte liiast. Samal ajal tuleb aga mõtiskleda ka selle üle, kas mõned traditsioonilised isikuandmete kaitse meetmed pole ehk oma aja ära elanud.

Ehk suudab infoühiskonna ehitajate esirinnas sammuv Eesti pakkuda uudseid lahendusi, mis meie kõigi heaolu suurendavad.