Kuigi meie barbaarsete kommetega europrovints on kesklehtede ja pedeaktivistide kindla veendumuse kohaselt maailma kõige rassistlikum riik, möödus Jim Ashilevi näidendi esietendus ilma vähimagi nahavärvivägivallata.

Kedagi ei lintšitud, see on fakt – ei autorit, lavastajat ega isegi direktorit. See on jõudus sammuke globalismi ja multikultuuri teel, arvestades eriti Pärnu mainet Eesti Vabariigi, Konstantin Pätsi ja Lihula samba ajaloolise kodumaana.

VIIMASED KOMMENTAARID kivisildnik sa silver juhtusid ka  lehte lugema eks ta  alguses raskelt  läheb tahab harjumist silver vahtre Sven on tõsiseks  muutunud, kirjutab  teatristki. Ons tal  sinna ikka asja  ? Kodus jahedam ka... Teised kommentaarid

Tühja sellest kunstilisest tasemest, peaasi, et neegreid ei peksta. Põhiline, et tavalise päevalehe esikaanel ei ilmu pilt valgete peakottide ja põlevate ristidega teatrifriikidest. Ma rõhutan veel kord, et kuigi Noormets oli korraliku keretäie ära teeninud, sai talle osaks vaid rutiinne kolmekordne aplaus. Mille eest?

Totaalne gaasikamber

Kas jorutamine, molutamine ja kummivenitamine on ikka nii tühine üleastumine, et sellele tohib läbi sõrmede vaadata? Kindlasti mitte. Kui üks kolme ja poole tunnine etendus on kaks tundi liiga lodev ja ei oska ennast teistmoodi kokku võtta kui klounaadiga, siis on lavastaja näkkusülitamise kindlalt ära teeninud.

Raskendava asjaoluna tuleb kõne alla ventileerimata ja päikesest kuumaks köetud muuseumiaida pööning. See oli totaalne gaasikamber.

Publikuga käidi halvasti ümber – lämmatati, koheldi nagu idiooti ja väntsutati palavuse ja konstrueeritud dialoogiga, räägiti talle teismeliste probleemidest kui millestki olulisest ning vastutustundetu hämamisega lühendati iga vaataja eluiga kahe tunni võrra.

Lihtne aritmeetika näitab, et lavastaja, kes ühe kuritegelikult veniva etendusega lühendab vaatajate elu kahe tunni võrra, lühendab publiku summaarset eluiga ühe väikese saali etenduse jooksul kuu aja võrra, tosin etendust teeb kokku aasta. Oma karjääri kahetsusväärses lõppvaatuses vastutab Noormets tubli paarisaja hävitatud aasta eest.

See on mõrv

Mõrv on elu lühendamine. Elu lühendamine on mõrv. Noormets, kes ei suuda ühtki lavastust mõistuse piiresse kärpida, hävitab meie elu. «Kosmonaudi viimases teates» oli tal tubli tunni jagu ballasti, «Kauka jumalas» poolteist tundi, «Poistes» aga juba üle kahe tunni. Mõrvarliku tendentsi süvenemine on ilmne. Süüdimatus, keskendumispuue ja vastutustundetus.

Autorist on kahju. Poiss väärib paremat kohtlemist. Selge, et ta on algaja, aga esimese lavastusega pole eetiline talle niimoodi vett peale tõmmata. Mõistusepärane kärpimine oleks andnud Tätte tasemel keskmiselt vaadatava näidendi.

Nüüd saime hoogsa algusega, täiesti rappa läinud teise vaatusega ja jämekoomilise muusikaliga lõppeva käkerdise. Ühegi skinnheedi kõõrdpilk poleks saanud Jimile rohkem haiget teha.

Selge, et Noormetsa nimi ei ütle publikule midagi, aga reklaamides peab olema kõige suuremate tähtedega kirjas, et etendus kestab kolm ja pool tundi ja hingata pole võimalik. Vihmase ilmaga ehk küll, paraku oli esietenduse ajal päikeseline päev.

Vaadake vihmaga, päike teeb meelelahutuslikust tükist põrgupiina.

Võred üles, võred alla

Miks kuradi pärast on tarvis kolm korda üle korrata pederasti noorusmälestusi, miks on vaja pool tundi surnud kassidest jahuda, miks on vaja pidevalt tõsta võresid üles ja neid jälle alla lasta, tavalised võred – üldse ei ole huvitav. Mitte midagi ei anna juurde. Kinnismõtteline lähenemine ei anna tulemust, kui mõtet pole.

Noored näitlejad olid üllatavalt head. Võrreldes Endla «Rehepapiga» nagu öö ja päev – näitlejad olid professionaalsed. Rakvere poisid Helgur Rosental ja Erni Kask olid hüper-super ja pärnakad Tambet Seling ja Kaili Närep tegid oma paremad rollid. Taalmaa on ikka Taalmaa, väga hea.

Paar koolipoissi olid koolipoisid, aga seda neilt oodatigi. Ei seganud.

Lavakujundus oli minimalistlik ja sobis näidendi ühistikuga hästi. Taustamuusika oli maitseks, oli häid leide.

Kui «Lendas üle käopesa» oleks kaheksa tundi pikk, räägiks Urmas Sõõrumaa probleemidest ning oleks Urmas Lennuki kirjutatud, saaks «Poistega» võrreldava tulemuse.

Suvelavastus

«Nagu poisid vihma käes»

Tekst Jim Ashilevi, lavastaja Andres Noormets, kunstnik Silver Vahtre

Osades Helgur Rosental, Erni Kask jt

Endla teatri esietendus Pärnu Muuseumi aidas

21. juunil