Maxima varingu pealtnägijad: vaikus oli õudne ja inimeste kaotusvalu sügav

, välisuudiste toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuletõrjujad ja politseinikud Maxima rusude juures Riias.
Tuletõrjujad ja politseinikud Maxima rusude juures Riias. Foto: SCANPIX

Riias juhtunud tragöödia raputas kõiki, sellest räägitakse lisaks televisioonile ja raadiole ka sotsiaalmeedias. Freecity.lv tõi välja kolme inimese vahetud emotsioonid, mis olid kirjas Facebookis.

Zane kirjutas, et on valus, et Lätis peavad inimesed, kes ei taha töökohta kaotada, ohverdama oma elu, vahendas TVNET. Tunnistajate juttudest sain aru, et betooni tükid kukkusid otse kassade juurde.

«Olin kaupluses Drogas, seisin kassa juures…Valjuhääldist teatati ohuolukorra pingestumisest. Minu taga seisis noor naine, kel olid käes rasedustestid. Ta naeratas ja küsis müüjalt, et kas tuleb maksta või evakueeruda. Müüja vastas, et tuleb maksta…Kui Drogasest väljusin, siis viskasin pilgu Maxima kassadele. Kõik kassiirid töötasid innukalt ega mõelnudki hoonest lahkuda…Teateid korrati läti, vene ja inglise keeles. Kassade juures olid järjekorrad…»

Mees kirjeldab, kuidas tal «süttis lambike põlema». Oli häire ja see tähendab, et tuleb kiirustada väljapääsu poole. «Tunnistan, et ka mulle tundus, et teadaanne ei pruugi olla tõsine, kuid läksin instinktiivselt väljapääse suunas, kuigi oli mõte söösta ka Maximasse…»

Zane mõistab, et peaks talle antud teise võimaluse üle rõõmustama. Teistel ju nii ei vedanud…

Robert kirjutab, et ta jäi ellu, kuna otsustas triikida särki, millest sai nüüd tema õnnesärk. Seetõttu ei olnud ta poes tragöödia juhtumise ajal, vaid jõudis sinna mõni hetk hiljem. Ta lähenes peasissekäigule ajal, mil suur otsasein kokku varises. Ta tunnistab, et ei mõistnud juhtunut koheselt. See, mis järgnes, oli eelmisest veegi hullem. See vaikus oli täiesti kohutav.
«Rahvas oli õues, sees oli aga pime ja vaikne. Ma sain aru, et see vaikus on kõige õudsem vaikus.»

Robert helistas numbrile 112, et teatada katuse ja seina varingust Maximas, kuid dispetšer kinnitas, et nad on juhtunust juba teadlikud.

Mees kinnitas, et on südames ja mõtetes kõigi nendega, kelle lähedased jäid rusude alla ja ka nendega, kes viga said.

Fotograaf Edijs Pālens on igasuguseid õudusi pildistanud ja tegi seda ka Maxima juures ning ilma eriliste emotsioonideta. Juhtunu hakkas teda sügavalt puudutama siis, kui ta seisis seal koos lähedase kaotanud inimestega ja ootas, millal järgmine plokk üles tõstetakse ja järjekordne ohver välja tassitakse.

Pālens nägi näiteks 70-aastast meest kes püüdis pidevalt helistada oma naisele, kes oli läinud poodi leiba tooma.

Samas oli nädal tagasi abiellunud mees, kes ootas teavet oma abikaasa kohta. Fotograaf nägi 20-aastast neidu, kelle mõlemad vanemad jäid varingu alla.

Lisaks märkas ta politsei peadirektorit Ints Kjuzist, kel olid pisarad silmas.

Veel pani ta tähele, et tuhanded inimesed seisid järjekorras, et anda verd.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles