Kõige raskem oli siis, kui ajakirjanikud kuulutasid nii Eestis kui mujal maailmas igal pool, et tulemas on suuroperatsioon «Moshtarak» ja kodused hakkasid liiga palju muretsema, meenutab oma teenistusaega nüüd juba Camp Bastionis kodulendu ootav Estcoy-9 esimese jalaväerühma jaoülem veebel Margo Metsar.
«Muidu on lihtne: nad teavad küll, et me käime igal pool patrullides, me ei räägi sellest, me ei tohi sellest rääkida,» kõneleb Metsar. «See oli ka meestele kõige raskem, sest kõik vanemad juba ootasid, küsimused, millal te lähete, tulid juba enne seda, kui meiegi seda täpselt teadsime.» Tema hinnangul tuleb suuroperatsioonidest küll rääkida, aga seda võiks teha pigem takkajärele.
Tagantjärele hindavad sõjaväelased selles rohkelt reklaamitud pealetungis osalemise aga edukaks. «Me suutsime ära turvata päris suure ala, mida me praegu hoiame edukalt ning see ala on põhimõtteliselt valmis selleks, et sinna saaks sisse minna ülesehitustöö,» räägib Estcoy-9 kompaniiülema abi leitnant Meelis Loik.
«Olukord muutus kardinaalselt,» kinnitab ka sama üksuse esimese jalaväerühma rühmavanem vanemveebel Jaanus Lensment. «Kui me muidu saime oma patrullbaasist välja 200 meetrit ja olime vastasega kontaktis, siis lõpuks käisime ikka väga kaugel ära. Mis näitab, et «Moshtarak» oli edukas, sest väga väheste kontaktidega jõudsime väga kaugele.»
Lensmendi sõnul ei olnud neil vastasega pärast selle pealetungi algust ühtki suuremat rinnapistmist, vaid väiksemad tulevahetused – see oli suur erinevus. Ja kohalik rahvas hakkas pärast seda, kui Afganistani enda armee (ANA) ja NATO (ISAFi) koalitsiooniväed alad enda kontrolli alla võtsid, sinna väga kiiresti naasma.
«Vastutusala ja operatsiooniala ümberringi on kindlasti turvalisemaks muutunud,» on Lensment veendunud. Samas ei ole tema hinnang ka ühemõtteliselt roosiline: «Ma arvan, et vastane paigutas lihtsalt oma jõud ümber. IED (isevalmistatud pommide – toim) rünnakuid hakkas tulema hoopis teisest suunast ja väga palju. Ja väga paljud ISAFi konvoid said rünnatud hoopis teises kohas, kus muidu midagi ei toimunud. Vastane vaatas oma üksused üle ja paigutas ümber.»
Pealetung ja muutunud strateegia andsid nüüd otsi kokku tõmbavale Eesti kompaniile ka nende eelkäijaist rohkem võimalusi suhelda kohalikega – nii tsiviilelanike kui ka nendega koos teenima pandud ANA sõduritega. Koguni kahe kompaniiga, kes jätsid eestlastele mõnevõrra erinevad muljed.
««Moshtaraki» alguses oli meil üks kompanii, kes oli vähe kogenum, juba pikemalt siin Helmandis viibinud ja erinevate üksustega koostööd teinud. Ja umbes poolteist kuud tagasi toodi meile uus kompanii, kes on värskelt komplekteeritud ning nendega oli arusaadavatel põhjustel raskem, nad pole nii harjunud ISAFi üksustega koos töötama,» tunnistab Loik.
Lensment kiidab esimese kompanii rühmaülemat, kellega oli väga hea koostööd teha ja kelle sõdurid olid väga distsiplineeritud.
«Hiljem omavahel niisama rääkides ta küsis, et mida ma kartsin kõige rohkem, kui me hakkasime anakatega koostööd tegema,» meenutab rühmavanem. «Siis ma ütlesin, et kartsin, et kultuuriline erinevus on väga suur. Seepeale ütles tema, et me oleme kõik ühe jumala loodud, me oleme kõik inimesed, tema küll ei arvanud, et see probleem on. Ja ei olnudki absoluutselt probleem.»
Lensment usub, et vähemalt sellel esimese kompanii komandöril oli sõjaväes teenimiseks kindlasti ka aateline motivatsioon – ta oli võidelnud Nõukogude vägede vastu ja kui Taliban hakkas võimu haarama, siis ta on sõdinud alati ka Talibani vastu. «Tema arvates ei olnud see õige, mis tema kodumaaga tehti ja tema otsustas neile vastu astuda,» ütleb Eesti vanemveebel.
Ühe afgaanide kultuuriomapärana toob Loik välja selle, et nende sõdureid saadab pidev muusika, mis tuleb nii telefonidest kui muudest elektroonilistest muusikakandjatest. Ka patrullis ja laagrites sees. «Automaat on ühes käes, telefon teises käes ja sealt tuleb mingi idamaa muusika,» muigab ta.
Lensment tunnistab samuti kultuurierinevusi, mida tuli ette ka temale väga hea mulje jätnud eelmainitud rühmaülemaga. «Tuli käsk hakata täitma teatud ülesannet, kellaaeg oli antud. Läksin ja hakkasin rääkima, et noh, lähme teeme nüüd ära selle,» jutustab ta. «Siis ta ütles: «Kuule mees, sinu jaoks saab see sõda kahe kuu pärast läbi, minu jaoks kestab veel aastakümneid. Kui mul on söögiaeg, siis mul on söögiaeg.»»
«Järgmise ANA pundi ülem ütles mulle kohe, et tema on jumala poolt väljavalitud,» kirjeldab Lensment toonivahetust. «Nii, et täiesti seinast seina, sõltub siis sellest, mis piirkonnast ANA sõdurid olid pärit, palju inimesest ja nii edasi.»
Lensment usub, et vähemalt sellel esimese kompanii komandöril oli sõjaväes teenimiseks kindlasti ka aateline motivatsioon – ta oli võidelnud Nõukogude vägede vastu ja kui Taliban hakkas võimu haarama, siis ta on sõdinud alati ka Talibani vastu. «Tema arvates ei olnud see õige, mis tema kodumaaga tehti ja tema otsustas neile vastu astuda,» ütleb Eesti vanemveebel.
Küsimusele selle kohta, kas kuulujutud ANA sõdurite narkoprobleemidest tõele vastavad, vastab Lensment: «Kui nad seda tegid, siis ei teinud nad seda meie nähes. Esimene ANA seltskond oli koos koalitsioonijõududega teeninud juba pikalt ja vähemalt minu nähes nad seda ei teinud. Uus ANA – kuskilt nurga tagant ükskord kahtlast haisu tuli, jah. Aga eks nad varjavad seda ja ma ei tea ka pooli asju, mida nad sinna oma piipu topivad.»
«Minu meelest narkootikumine tarbimine polnud nendel nii oluline teema, kui seda on räägitud. Aga see sõltub üksustest ja inimestest, kellega on koos teenitud,» leiab ta.
«Siin pole inimesed nii haritud, aga nende lihtne ja raudne loogika paneb suu nii kinni,» võrdleb 2005. aastal ka Iraagis teeninud Lensment afgaane iraaklastega. «Nad ei ole absoluutselt lollid, vaatamata sellele, et nende haridus on selline nagu ta on – enamikul põhimõtteliselt olematu.»
Metsari kinnitusel jätsid kohalikud väga normaalse mulje. «Lapsed olid väga lahedad. Lastele meeldis, kui me seal olime,» jutustab ta. «Kui me kuskil patrullis olime ja väikse pausi tegime – et mehed saaksid juua, sest seal oli väga palav – siis lapsed tulid alati meie juurde ja tahtsid juttu rääkida.»
«Meie proovisime nendega juttu rääkida, nemad rääkisid kohalikus keeles ja siis vahepeal võtsime tõlgi ka ja tõlk tõlkis,» jätkab Metsar. «Lapsed tahtis kommi saada ja küsisid Eesti riigi kohta. Meie uurisime neilt, kuidas neil läheb ja mis on nende probleemid.»
Et arstiabi pole Helmandi provintsis, eriti just kaugemates ja pikemalt Talibani kontrolli all olnud just lihtsalt kättesaadav teenus, küsiti sõdureilt rohkelt ka meditsiiniabi. «Kui meiega midagi ei juhtunud, siis kohalikel oli alati probleeme – kellel oli pea katki, kellel oli peavalu,» meenutab Metsar üksuse meedikute tööd. «Valuvaigistit ei tohi anda, tuleb kommi anda, see mõjub palju paremini.»
Lensment näeb kohalike suhtumises kahte külge. «Keskmised inimesed – näo ees lehvitasid, aga ma arvan, et nad toetavad pigem seda, keda nad kardavad. Ja nad kardavad Talibani, mitte meid. Sest mina ei lähe ega lõika ta lapsel pead otsast ära ega ütle, et nüüdsest hakkan ma siin paiknema. Seda teeb ainult Taliban,» oletab ta. «Aga 99 protsenti neist inimestest tahab lihtsalt rahulikku elu. Neil on sellest sõdimisest ja kahe tule vahel olemisest ikka tõsiselt kõrini.»
Lensment tunnistab, et tal on kahju ühest konkreetsest selle piirkonna mehest, kes oli haritud ja väga positiivse suhtumisega koalitsioonivägedesse: «Sellest mehest ja tema lastest on mul tõesti kahju. Neil ei ole kuhugi minna ega sellist elu, nagu oli näiteks minu lapsepõlv.»
«Teine näide on see, et meile toodi väravasse üks mees, kelle kohta öeldi, et ta astus Talibani mahapandud IED peale,» jätkab Lensment. «Ja mul oli siiralt kahju sellest mehest, kuni tuli välja, et ta ise pani seda IEDd maha parajasti.»
«See IED, mille ta sinna maha pani, ei pruugi üldse minu jala või ISAFi sõduri jala või ANA sõduri jala all plahvatada. Väga tihti plahvatavad need IEDd ka kohalike külameeste jala ja autode all,» märgib ta.
«Ma olen enam kui kindel, et nende usk ei luba niisama mõttetult tappa,» lausub Lensment. «Ma ei ole päästikuhull, kes käiks ringi ja tapaks inimesi, aga selle mehe puhul on mul tõesti hea meel, et ta ära suri. See oli tema valik.»
Küsimusele, kui palju tunnevad nad kaasmaalaste kaastunnet ja poolehoidu, vastab oma elu kolmandat välismissiooni lõpetav vanemveebel: «Ma sain väga kiiresti aru, et ei ole mõtet lugeda internetis kommentaare, kui Iraagis esimesed mu sõbrad haavata said.»
Ta meenutab ühes internetiportaalis hiljuti ilmunud arvamustükki ja märgib autori kohta: «Ta ei ole mind isegi näinud ja ütleb minu kohta niimoodi. Ta ei ole mind isegi näinud ja ta solvab mind, mu ema, mu sõpru, minu elukutset, kõike seda, mida ma teen. Ta lihtsalt lahmib. See näitab, et kogu see suhtumine on negatiivne ja pigem olematu.»
«Aga see ei murra mind selles mõttes, et mina teenin edasi. Minu elus ei muutu midagi selle pärast, et keegi arvab midagi halvasti oma rumalusest või teadmatusest,» lisab Lensment. «See on tema arvamus, see ongi sõnavabadus.»
«Meie oleme ainult käsu täitjad. Eesti on meid siia saatnud. Siis mõistetaksegi meid süüdi, nagu meie oleksime siia ise tulnud,» vihjab Metsar sellele, et Eesti sõdurid teenivad Afganistanis riigikogu otsuse alusel. «Vahepeal on selline tunne, et meie nagu ostaksime ise siia pileti ja tuleksime. Aga vahepeal tuleb väga positiivseid noote täpselt samamoodi vastu, et hoitakse meile pöialt, me teame, et Eesti rahvas mõtleb meie peale ja meie mõtleme kodustele.»
Üsna oma teenistusaja alguses kaotas Estcoy-9 igaveseks ühe oma meestest – 15. detsembril langes mässuliste isevalmistatud pommi plahvatuses 19-aastane nooremseersant Kristjan Jalakas. «Kui Kristjan Jalakas surma sai – ta oli minu rühmast –, olid kõige raskemad hetked elus üldse,» tunnistab Lensment ja ütleb, et praegu on raske kirjeldada meeleolu, mis pärast seda üksuses valitses.
«Kindlasti on need ajad rasked, kui midagi juhtub. Eriti vahetult pärast,» nendib ka Loik. «Aga oma igapäevast elu peab siin edasi elama ja tööd jätkama. Kõige kergem ilmselt ongi lihtsalt oma tööd edasi teha ja rutiini jälle sisse elada, nüristab mõneks ajaks väheke ära.»
«Puhkuse ajal käisin tema haual, viisin küünla,» räägib Lensment. «Ja kindlasti läheme pärast missiooni rühmaga tema hauale.»
Lensmendi hinnangul on hea, et kui nemad pidid Pimonis teeninud Estcoy-8 järel suunduma uude patrullbaasi, siis nende järel tulev Estcoy-10 läheb sinnasamasse patrullbaas Wahidi. Kohalikud juba tunnevad eestlasi ja eestlastelt eestlastele liigub edasi ka info kohalike kohta.
«Mina oma künka peal istudes mõtlen, et me läksime alguses sinna alasse, me ei teadnud sellest alast midagi,» arutleb ta. «Õppisime, saime seda ala tundma, me anname selle info järgmisele üksusele edasi ja kui järgmine rühmavanem minu asemel seal baasis istub – mõtleb, planeerib –, on tal sellest alast juba pilt olemas.»
Küsimusele, millest või kellest ta praegu kõige rohkem puudust tunneb, vastab Metsar kõhklemata: «Kindlasti oma lapsest.»
«Esimene asi, mida ma teha tahaks, on võtta jalanõud jalast ära ja minna muru peale kõndima,» jätkab aga peagi kodumaale jõudev veebel. «Kui kuus kuud siin ära oled, siis mõtled, et ei taha enam seda valget, tahaks rohelist.»