Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ütles täna riigikogus, et Eesti koolide erinevused nii tasemelt, aga ka rahastamiselt ja tingimustelt on liiga suured.
Aaviksoo: koolide tasemeerinevused on liiga suured
3. detsember 2013, 12:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aaviksoo ütles üldhariduse jätkusuutlikkuse arutelul, et haridusseadustiku eelseisval ümbervaatamisel tuleb lahendada keskne küsimus, kellel lasub täiel määral vastutus üldhariduse tagamise eest. Tema sõnul on tehtud selles suunas esimene hädavajalik samm ning riik on võtnud endale esmakordselt seadusel tugineva kohustuse pidada üleval riigigümnaasiume.
Aaviksoo sõnul tuleb lisaks vaadelda ka omavalitsuste ja keskvalitsuse panustamist üldhariduse ülalpidamisse. «Viimasel ajal on väljendatud arvamusi, justnagu oleks riigi panus üldharidusse kahanenud. See ei vasta tõele,» lausus ta ja tõi näiteks, et kui 2006. aastal oli riigi ja kohalike omavalitsuste panus 50 : 50, siis eelmisel aastal oli see suhe 56 : 44 ning viies suuremas linnas 63 osa riigi ja 37 osa omavalitsuse poolt. «Rõhutan, et need on Eesti rikkaimad omavalitsused, kelle panus on kahetsusväärselt kõige väiksem. See probleem vajab adresseerimist ja lahendamist,» ütles ta.
Tema sõnul on ka hariduskorralduses näha, et Eesti koolide erinevus nii rahastamiselt, tasemelt kui tingimustelt on liiga suur. «Jah, Eesti koolikorraldus on selles mõttes egalitaarne, et sotsiaal-majanduslikud erisused õpilaste tulemuste vahel on väikseimad rahvusvahelises võrdluses. Ometigi on koolidevaheline erinevus suurem kui mõistlik,» rääkis ta.
Samuti pidas Aaviksoo hariduskorralduses muret tekitavaks, et eriti Tallinnas, kuid ka mõnes muus linnas kujuneb spontaanselt elitaarne hariduskorraldus. «Kahetsusväärsel moel ei ole õnnestunud riiklikul tasemel seda reguleerida. Usun, et Tallinna linnavalitsus, kes korraldab kooliharidust Tallinnas, oskab seda protsessi juhtida nii, et Eesti egalitaarse koolisüsteemi tugevused sellise arengu käigus kaotsi ei läheks,» ütles ta.
Eestis on koole, mille vaheline erinevus vastab enam-vähem viiele aastale õpingutele ehk 200 punktile PISA võrdluses. See on lubamatu lõhe.
Tema sõnul ongi kõige suurem hariduslik kihistumine mitte maapiirkonnas, nagu arvatakse, vaid Tallinnas, samuti Kohtla-Järvel ja Narvas. «Head kolleegid, Eestis on koole, mille vaheline erinevus vastab enam-vähem viiele aastale õpingutele ehk 200 punktile PISA võrdluses. See on lubamatu lõhe,» märkis haridus- ja teadusminister.
Hiljem Tallinna koolidele keskendudes ütles Aaviksoo, et tal pole selget vastust, miks on tasemevahed linnas nii suured ja miks pole Tallinna linn suutnud neid vähendada.
«Samuti teeb mulle muret see areng, millele ma viitasin, et liig palju tähelepanu ja energiat läheb ilmselt eliitkoolide ümber toimuvale ja samal ajal nõrgemad jäävad piisava tähelepanuta,» lausus ta ning tõi esile ka küsimuse, miks on vene koolide tulemused jätkuvalt nõrgemad kui eestikeelsetes koolides. «See ei ole kindlasti etteheide mitte ainult Tallinna linnale, vaid ka haridusministeeriumile. Oleme sellele liiga vähe tähelepanu pööranud. Ometigi see vahe väheneb, aga see peaks vähenema kiiremini.»
Oma ettekandes nimetas minister lähiaastate eesmärgiks suurendada kooli, sealhulgas direktori rolli ja vastutust, tõsta õpetajaameti prestiiži ja tagada neile suurem palgakasv muude hariduskulutuste ja ülejäänud avaliku sektori palkadega võrreldes. Samuti pidas ta tähtsaks jätakata riigigümnaasiumide võrgu tugevdamist ja toetada omavalitsusi ka põhikoolide ülalpidamisel ja renoveerimisel. Aaviksoo sõnul on Euroopa Liidu vahenditest taotletud investeeringuteks rohkem kui 200 miljonit eurot.