Täna vastu võetud otsus sõnastab terviklikult Eesti julgeolekukäsitluse ja on aluseks valdkondlike ja üksikasjalike arengu- või tegevuskavade koostamiseks.
Riigikogu kiitis heaks Eesti julgeolekupoliitika alused
12. mai 2010, 14:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastuvõetud dokument on julgeolekupoliitika aluste kolmas redaktsioon. Uuendamise algatamisel eelmisel aastal lähtus valitsus vajadustest koostada need NATO ning EL liikmena omandatud kogemuste põhjal, samuti julgeolekukeskkonna arengu tõttu.
Julgeolekupoliitika aluste eelnõud tutvustanud riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma sõnas, et need määravad Eesti huvisid ning rahvusvahelise ja riigisisese julgeolekukeskkonna riske arvesse võttes kindlaks julgeolekupoliitika eesmärgid, põhimõtted ja tegevussuunad.
Nimetatud raamdokumendile tuginevad Raidma sõnul rahuaja riigikaitseseadusest tulenevalt erinevad strateegilised dokumendid, mis täpsustavad riigi tegevusi valdkondade kaupa. «Näiteks riigikaitse valdkonnas on üheks selliseks dokumendiks vabariigi valitsuse poolt kehtestatav sõjalise kaitse strateegiline kava,» selgitas Raidma.
Käesoleva eelnõu põhimõte avardab julgeoleku käsitlust ning toob julgeolekupoliitikasse mõisted: energia- ja küberjulgeolek, elutähtsate teenuste toimepidevus, psühholoogiline kaitse, ühtlane regionaalne areng, lõimumine.
Raidma lisas, et julgeolekuvaldkonda ei saa jagada riigikaitsmiseks välisagressori eest ja sisejulgeoleku tagamiseks. Välised ja sisesed julgeolekuohud on tema kinnitusel tänapäeva maailmas üha suuremas koosmõjus. «Välispoliitika, kaitsepoliitika, turvalisuspoliitika, ühiskonna toimepidevus on täna lõimumas nii, nagu ei kunagi varem. Täna on vajalik riigi julgeolekupoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja Eesti elanike turvalisuse tagamiseks kogu ühiskonna kaasamist,» rääkis Raidma.
Lisaks märkis ta, et positiivne on ka Eesti eesmärk saavutada ja hoida kaitsekulutuste tase kahe protsendi piires, mis ettenähtavas tulevikus on äärmiselt oluline kindlustamaks riigikaitse jätkusuutlikkust.
Dokumendi kehtivus ei ole ajaliselt piiritletud, kuid hiljemalt kolme aasta pärast on otstarbekas analüüsida dokumendi ajakohasust.