Pevkur: praegune karistusõigus on täis jaburaid sätteid

Risto Berendson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justiitsminister Hanno Pevkur.
Justiitsminister Hanno Pevkur. Foto: Peeter Langovits

Justiitsminister Hanno Pevkur valmistub parlamendi ees kaitsma viimase kümne aasta suurimat karistusõiguse reformi – kehtetuks tunnistatakse 48 kuriteokoosseisu, 200 puhul muudetakse sõnastust ja tõstetakse kolm korda rahaliste karistuste määrasid.

Teie üks eelkäijatest selles ametis Rein Lang kirjutas karistusseadustikku paragrahve innuga juurde. Nüüd oleme olukorras, kus sama erakonna minister neid vähendab. Iseenesest absurdne.

2002.aastal kehtima hakanud karistusõigus on vaieldamatult ajas muutunud, paratamatult peab mingi aja möödudes asju muutma. Karistusseadustikku on näpitud siit ja sealt, kuid päris süsteemselt pole seda muudetud. Aastal 2010 ütles toonane riigikohtu esimees Märt Rask selle mure parlamendi ees otse välja – ligi kuuskümmend protsenti meie elanikkonnast on karistusregistris. Kui nüüd hakata mõtlema selle peale, et karistusregistris on meil 660 000 inimese aktiivsed või kustunud süüteokaristused, siis tõusevad ihukarvad ikka püsti küll. Tekib mõte, et kas me oleme Eesti riigis kõik asjad ikka õigesti teinud. Sellest see protsess alguse saigi. Neid paragrahve, mille eest me täna kriminaalkorras karistame, on ikka kuratlikult palju.

Mis nendest paljudest muutmisele tulevatest asjadest on teie jaoks kõige olulisem.

Väga raske on kuskilt konkreetselt alustada. Ma ei ütleks, et see näide nüüd kõige olulisem on, kuid see iseloomustab selle suure ettevõetud töö vajalikkust. Need on jaburad sätted praeguses karistusseadustikus. Näiteks alaealisele vägivalla eksponeerimine. Iseenesest väga mõistlik paragrahv, kui me aga võtame selle sisu, siis tähendab see, et kui inimene läheb 15 aastase lapsega kinno Bondi vaatama, siis võiks selle inimese põhimõtteliselt kriminaalkorras vastutusele võtta. Paragrahv ütleb praegu, et nooremale kui 18 aastasele vägivalla eksponeerimise eest võib karistada kuni aastase vangistusega. Ja vägivalda leiame me igast Bondi filmist. Meie pakutav muudatus on, et vägivalla eksponeerimise piir tõmmataks alla 14 aasta peale ja lähtuda julmuse eksponeerimisest.

Teine näide on paljuräägitud palli juhtum. Lapsed mängivad väljas palli, pall lendab naabri aeda ja kui isa sellele järgi läheb, siis on see praeguses seaduses ebaseaduslik valdusesse tungimine. Selle eest on ette nähtud kuni aastane vangistus. See on täiesti jabur.

Või kolmas, minu meelest veelgi jaburam näide. See on foori juhtum ehk liikluskorralduse süsteemi rikkumine. Põhimõtteliselt on nii, et kui sõidad avarii tagajärjel fooriposti maha ja häirid sellega mingis piirkonnas kogu foorisüsteemi tööd, siis on selle eest põhimõtteliselt võimalik mõista kriminaalkaristus. Need ja veel teised juhtumid on ilmselged ülekriminaliseerimise näited. Selline sekkumine ei ole mõistlik.

Eelnõu teksti läbib üks keeruline termin prejuditsioon. Teisisõnu tähendab see, et tegude eest, mis niigi on käsitletavad väärtegudena, ei tohi karistada kriminaalkorras.

Nende muudatuste üks põhilisi autoreid, õigusprofessor Jaan Sootak on väga selgel seisukohal, et sellist asja ei saa õiguses olla. See on ühe teo eest karistamine kahel erineval viisil. Lihtsamalt - kui inimene paneb toime väärteo tunnustega rikkumise, siis peab ta saama karistada väärteo, mitte kriminaalkorras. Praktilise näitena võtame näiteks piiri ääres elava inimese. Ta ei tegele salakaubandusega, vaid tuleb üle piiri isiklikuks tarbeks mõeldud sigarettidega, mida on veidi rohkem, kui korraga tohib üle piiri tuua. Kui ta teistkordselt sama asjaga vahele jääb, siis tähendab see juba kriminaalmenetlust. See on ebamõistlik lähenemine. Inimesed unustavad, et ka väärtegu on karistus. Karistus, mille eest on samuti võimalik trellide taha panna. Karistamise eesmärk on inimest mõjutada ja ka väärteokaristus on siin efektiivne vahend.

Mis karistusõiguses täpsemalt muutub ja kuidas justiitsminister neid põhjendab, loe edasi Postimehe paberlehest või Postimees Plussist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles