Konkurentsi ja samade tegevuste dubleerimist erinevate Afganistanis tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonide vahel pole, ütles intervjuus Eesti ajakirjanikele Vygaudas Ušackas, kes aasta alguses Leedu välisministri koha ELi Afganistani eriesindaja oma vastu vahetas.
Leedu saadab Afganistani suurema osa oma tsiviilabist läbi sõjalise organisatsiooni NATO. Ehk tuleks seda tööjaotust korrigeerida ning NATO peaks tsiviilabi kohalt vähem ja EL rohkem tegema?
EL teeb tsiviilvaldkonnas juba palju. Esiteks teevad NATO ja EL väga tihedat koostööd. Kui NATO pakub julgeolekut ja teatud sisenemispunkte provintsi ülesehitusmeeskondadega, siis EL on arenguabilt USA järel suuruselt teine toetaja. Tegutseme üle riigi, eriti sellistes valdkondades nagu põllumajandus, valitsemine ja tervishoid.
Ning mul on väga hea meel teile teatada, et tänu ELi maksumaksja rahale, sealhulgas eestlaste, leedulaste, sakslaste, prantslaste ja teiste omale, on saavutatud märkimisväärset edu. Näiteks 25 protsenti siinse valitsuse tuludest ja 50 protsenti tollimaksust laekub nüüd tollipunktidest, mille EL on ehitanud Pakistani, Usbekistani ja Tadžikistani piirile.
Teiseks, kui vaadata tervishoidu, siis 2002. aastal oli vaid üheksal protsendil afgaanidest ligipääs esmasele arstiabile, nüüd on see 67 protsendil.
Samas pean tunnistama, et kõige pakitsevam ülesanne on jätkuvalt julgeolek. Seetõttu tegeleb NATO väga tähtsate mässulistevastaste operatsioonidega lõunas.
Kuid minu arvates pole lahendus Afganistani probleemile ainult sõjaline. Sellel peab olema poliitiline mõõde. Kui rääkida leppimisest ja rahust, siis EL on 20. sajandi parim näide erinevate rahvaste ja riikide leppimisest. See võib olla tulevikus näide sellele riigile ja piirkonnale. Seetõttu me toetame afgaanide juhitavat lepitusprotsessi.
Siin on erinevaid organisatsioone – ÜRO, EL, NATO – ja vabaühendusi. Kas te näete nende tegevustes dubleerimist?
Ei, üldse mitte. Üks asi, millega ma väga rahul olen, on see, kui kooskõlas rahvusvaheline kogukond on. Võistlemist pole. Pole mingit skolastilist vaidlust küsimuses, kes tuleb esimesena – me kõik oleme samas paadis ja ka üksteisest sõltuvad.
Siin on kolm eriesindajat: mina, ÜRO eriesindaja Staffan di Mistura ja NATO eriesindaja Mark Sedwill, kelle ülesanne on tagada klappivus ja koostöö meie vahel, tehes koostööd vabaühendustega.
Kurdetakse, et Afganistanist rääkides puudutatakse vaid julgeolekut ega räägita midagi tsiviilarengust. Millised on ELi kolm suurimat edulugu siin, midagi sellist, mida saab käega katsuda?
Esiteks, te võite minna piirile ja katsuda tollipunkte. Toll töötab täiesti ja annab 25 protsenti Afganistani eelarvest. Teine asi on meie toetus tervishoiule. Kolmandaks, kui te lähete välja Kabuli linna ja näete politseinikke, siis iga teine neist saab palka ELilt. Praegu peame neid politseinikke rahastama, kuid meie eesmärk on investeerida rohkem sellistesse asjadesse nagu toll, toetada tööstuse arengut ja maaelu arengut.
Käisin nädala alguses kahes talus, kus selekteeritakse erinevaid seemneid – pähklite, aprikooside ja granaatõunade –, mida afgaanid saaksid eksportida. Aga nad ei tea midagi turustamisest. See on nagu algusest peale kirjaoskuse andmine. On asju, mille üle saab eurooplastena uhke olla, ja on programme, mis saavad teoks tulevikus.