/nginx/o/2009/01/20/119928t1h3731.jpg)
Autokoolitaja sõnul oleks sõiduõpetajatel raske õpetada lühikese aja jooksul algajaid juhte liiklusohu korral kiirelt ja adekvaatselt käituma, seetõttu on õpe suunatud ohu ettenägemisele.
Koolitaja: autojuht peab ohtu ette nägema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
OÜ Autosõit juhatuse liige Indrek Madari sõnul on mõistetav, et ohuolukorras käitub inimene instinktiivselt, kuid autokoolitaja eesmärk on panna noort juhti mõtlema, kuidas neid ohte vältida ja paratamatu õnnetuse korral tegutseda nii, et viia tagajärjed miinimumini.
Liiklusjurist Indrek Sirk märkis, et liikluseeskiri kohustab ohuolukorras mitte teelt kõrvale põikama, vaid pidurdama ja seisma jääda, et avariid vältida.
Madari sõnul ei saa küll kuidagi öelda, et igal juhul sõitke vastutulijaga kokku, sest need õnnetused on üldreeglina kõige fataalsemate tagajärgedega.
«Näiteks kui teile tuleb talvisel maanteel vastu järelkäruga veok, mis on kaotanud juhitavuse ja läinud kääri ehk käru on taga risti keset teed. Kui kiirused on suured, on selge, et kumbki pidama ei saa, aga mis siis teha? Kui te sõidate käru alla, siis on selge, et teie autost jääb järgi «kabriolett». Igal juhul tuleks vastutuleva veokiga kokkupõrget vältida – vähendada võimalikult palju kiirust ja sõita teelt välja, kasvõi kraavi. Isegi kui sõiduk paiskub üle katuse, on tagajärjed sellel õnnetusel väiksemad, kui põrkuksime vastutuleva veokiga kokku,» tõi Madar näite.
Kui sellist olukorda pole eelnevalt läbi mõeldud, on inimesel suhteliselt raske sundida end teelt välja sõitma.
«Õpilased saavad suletud territooriumil liberajal sõitu proovida. Kas see on piisav selleks, et juht suudaks hädaolukorras niimoodi ka käituda – arvan, et mitte. Ei ole võimalik õpetada ühe päeva, nädala või kuuga inimest käituma ohuolukorras adekvaatselt,» märkis koolitaja.
«Sõidukoolituse eesmärk on panna juht mõtlema ja õpetada ta ette nägema liikluses esinevaid ohte. Kui inimene ei näe ohtu või riski ette, siis käed-jalad võivad osata juhtida, aga sellest jääb väheks, kui esimeseks signaaliks õnnetusest on toimuv kokkupõrge.»
Seetõttu räägitakse koolitusel läbi mitmed liiklusolukorrad, nendes peituvad ohud ja lahendusvariandid. Analüüsitakse toimunud liiklusõnnetusi ja nende tekkepõhjuseid, et tulevikus ise mitte «sama reha otsa komistada».
Teiseks rõhutatakse autokoolitusel, et sobiva sõidukiiruse valikul peab juht lähtuma mitte sellest, et ta suudab oma sõidukit tee peal hoida, vaid sellest, et kui keegi teine eksib, suudab ta õnnetuse ära hoida. «Mitte ainult et sõidan mööda teed ja kui keegi ette hüppab või juhitavuse kaotab, pole mina süüdi,» sõnas Madar.