Filosoofilis-teatraalne kummardus tarkusele

Rait Avestik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raivo Trass VAT Teatri uusimas lavastuses Sokratesena.
Raivo Trass VAT Teatri uusimas lavastuses Sokratesena. Foto: Siim Vahur

Aare Toikka lavastus on kui kolmemõõtmeline plakat, millelt loeme allakriipsutatult eksistentsiaalselt olulisi tõdesid.

Kas see just nii kujuneb, kuid lavastuse «Sokrates. Pidusöök Prytaneionis» valmimisel rääkis lavastaja Aare Toikka, et mõneks ajaks teeks ta VAT Teatris lavastamisele pausi sisse ning realiseeriks end sel ajal ühes teises žanris. Kas saame rääkida ühe loominguperioodi lõpust ja teise algusest, on praegu vara öelda. Kui tulevikus ikkagi hakatakse Toikka loomingut kuidagi peatükkidesse jaotama, siis tema kaks viimast lavastust – «Faust» 2012. aastal ja «Sokrates» 2013. aastal – on mingi «peatüki» lõpetamiseks igati kaalukad tööd.

«Sokratese» kaalukus seisneb eelkõige tema idees, sõnumis – Toikka lavastus on kui kolmemõõtmeline plakat, millelt loeme allakriipsutatult eksistentsiaalselt olulisi, võib-olla isegi kõige olulisemaid tõdesid selle kohta, kuidas käia oma maine tee nii, et ka hiljem, kui see tee on käidud, oleks kõik korras ja rahu majas. Ning kuna need aegumatud väljaütlemised, mis enamasti lähevad suuremal jaol inimestest ühest kõrvast sisse ja teisest kohe ka välja, pärinevad paar tuhat aastat tagasi elanud mehelt, panevad just tänu ajalisele mõõtmele (või pigem mõõtmatusele) need lihtsad ja isegi iseenesestmõistetavad elukreedod kuidagi tõsisemalt ja kainemalt oma maailmanabasuse üle mõtlema.

Tuttavad olukorrad

Kogu informatsioon Sokratesest on meile vahendatud ehk kunagi kirja pandud tema õpilase Platoni poolt. Toetunud erinevatele allikatele ja tõlgendustele Sokratesest, võib Toikka koostatud lavatekst üllatada nii mõndagi vaatajat. Kuigi näidend on ilmselgelt mingis mõõtmes ilukirjanduslik, on need pea kahe ja poole tuhande aasta tagused tegelased ning olukorrad meile tuttavad – irvitame koos antiiktegelastega meile tuttavate poliitikute, ärimeeste ja rullnokkade üle. Näeme, et aususel, tarkusel ja eetilisusel pole poliitikasse kunagi asja olnud.

VAT Teatri ilmselt üsnagi sokrateslik Sokrates Raivo Trassi esituses toob väga selgelt ja sugestiivseltki tänasesse konteksti Vana-Kreeka neli põhivoorust: tarkuse, mehisuse, mõõdukuse ja õigluse. Kuigi Sokratest on süüdistatud «musta valgeks rääkimises» ja nimetatud süüdistusi kohtupidamises tema üle naeruväärseteks, on ta oma tarkusega justkui iseenda vaenlane. Valides surma – kuigi oli ka teine variant –, annab Trassi Sokrates ikkagi väga julgustavalt ja budistlikult mõista, et kui sinu elus on olnud tähtsatel kohtadel vooruslikkus ja mõõdukus, siis pole vaja karta ka seda, mis järgneb elule.

Trassi ja ülejäänud noore trupi koosmäng mõjub tänu kontrastidele värskelt. Kuigi Trassile sobib vana targa roll hästi ja seda ka metatasandil, on tema suureks mängimisel tähtis osa ka ülejäänud trupil (Katariina Unt, Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Ago Soots, Margo Teder). Nad kõik esitavad loo seisukohalt olulisi või vähem olulisi tegelasi, luues nii fooni, millelt siis teistest erinevas, justkui ajastutruus tragöödiamängimise kostüümis (komöödiat mängiti vastupidiselt lühikestes riietes) Trassi Sokrates väga mõjusalt esile tõuseb.

Sõnumi selgust toetab ka lavastuse üsnagi askeetlik vorm. Tegemist pole kaugeltki n-ö Sokratese-aegse teatriga, mil teater oli rohkem oratooriumi moodi, hakates küll tasapisi poeesialt proosale muutuma, dialogiseeruma. Nii nagu Platoni ajal hakkas tragöödia hargnema teatriks ja filosoofiaks, on üldjoontes selline ka Toikka lavastus.

Kummardus tarkusele

VATilik ja kõnealuse teema puhul üsnagi möödapääsmatu on lavastuse «täna mängime Sokratest»-stiil.

Ühelt poolt mõjus pidev võõritamine mõnevõrra õpitoana, kus näitlejad tutvustavad «ma tean, et ma mitte midagi ei tea»-olemust. Ei saa salata, et see õpitoa-efekt oli vahest liiga intensiivne. Et tol ajal tuli teatris kogu info kuulmise kaudu, siis on lavastusse võib-olla sel põhjusel pikitud n-ö vahepalu, kus rollidest väljunud näitlejad (välja arvatud Trass) korraldavad kiirkursusi ajaloost. Kuna lavastus on niikuinii väga sõna- ja mõtterohke, võivad sellised üleseletamised kujuneda pigem vastuvõttu koormavaks.

Teisalt on lavastus justkui kummardus tarkusele. Lõpuks tehakse lava puhtaks, mis tuletab meelde, et kõik käegakatsutav on kaduv. Järele võib jääda ainult talupojatarkus, olgu see siis kasvõi Sokratese oma.

Teater

«Sokrates. Pidusöök Prytaneionis»

Autor ja lavastaja Aare Toikka. Peaosas Raivo Trass, osades Katariina Unt, Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Ago Soots ja Margo Teder.

Esietendus 11. detsembril 2013 Tallinnas VAT Teatris.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles