/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Hea ajaleht pidavat end ise tegema. Aga tõesti ainult hea ajaleht, ehk inimesed, kes teevad oma tööd vastutustunde ja südamega. Lahti seletatult tähendab see, et lisaks reporteritele, keda lugejad tunnevad tihti nime- ja nägupidi, teeb toimetustes ajalehte nähtamatu pool. Need on toimetajad, kes üldjuhul ei võida kõlavaid ajakirjandusauhindu ja kelle nimed ei esine tuntud ajakirjanike loendites.
Tiina Reinart, kellele president tänavu Valgetähe teenetemärgi annab, on just üks niisuguseid toimetuse hingi või «staarajakirjanike ahistajaid», nagu Tiina ise talle loomuomase irooniaga lisab. Ahistaja küll, aga mida parem reporter, seda enam oskab ta hinnata esimese lugeja antud tagasisidet. Võib liialdamata öelda, et nimelt toimetaja professionaalsusest sõltub sageli nii loo edasine käekäik kui ka väljaande üldine kvaliteet. «Meeldiv, kui seda tunnustatakse,» ütleb Tiina.
Ajakirjanikuna alustas Tiina maakonnalehes Saaremaal. Toimetajana on ta töötanud 1994. aastast alates, pikka aega Postimehes, praegu Maalehes. Postimehe staažikamad tegijad on Tiina toimetajakätt võrrelnud kirurgi omaga, pingelistel hetkedel kutsutigi teda Skalpelliks. Lehetegu nõuab tõepoolest terast silma, külma närvi ja elutervet huumorit, eriti kui trükitähtaeg peale pressib. Tiina «lõiked» ja «operatsioonid» on täpsed, loogilised ning tehtud selguse huvides. Kirjutaja võib usaldada, et ta stiil ja omapära – juhul kui need olemas on – seejuures kaotsi ei lähe. Ning saab ühtlasi kindluse, et lugu tõesti on midagi väärt.
«Ma olen trükiajakirjanduse fänn,» nendib Tiina toimetajatööst rääkides, «eks ta üks selline kaduv kunst ole.» Nostalgia? Küllap jah. Nagu eluski. Kui akud laadimist vajavad, sõidab Tiina neid laadima Krimmi mägede vahele.