Väga arukas, et ETV näitas Eurovisiooni ülekannete vahele taanlaste dokumentaalsaadet Aserbaidžaani poliitilisest olukorrast. Kuigi vaevalt et Aserbaidžaani teisitimõtlejate hääl sama palju vaatajaid sai kui HD-kvaliteedis euroglämm ja Marko Reikopi siidised kommentaarid.
Kitšist ja demokraatiast
24. mai 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhimõtteliselt on ju Bakuu Eurovisioon samasugune nähtus kui Pekingi olümpia. Korraldajariigi ladvik kasutab seda oma süsteemi populariseerimiseks.
Dissidendid kurdavad, et sellele on sadu miljoneid dollareid rahva raha magama pandud, aga need on naftadollarid. Ja sealmail kipub olema nii, et kelle nafta, selle demokraatia. Seetõttu jääb igasuguste pikajuukseliste liberaalide halin inimõiguste teemal hüüdjaks hääleks Kaspia naftaväljadel.
Mis siis, et Alijevite dünastia elustiil tuletab meelde Saddam Husseini või Sacha Baron Coheni «Diktaatorit»! Midagi jääb ju ka lihtsale inimesele!
Taanlaste filmi suurim puudus on see, et need kaks maailma jäävad ekraanil nõrgalt seotuks. On eurovisioonientusiastide ja funktsionääride halleluuja. Ja selle kõrval kuulsate dissidentlike eesliblogijate ning ajakirjanik Kadija Ismailova tunnistused peksmistest, piinamistest ja tapmistest. Taanlased kõrvutasid need kaks maailma montaaži abil, aga otsest konfrontatsiooni tekitada ei suutnud. Verd näeb vaid kroonikakaadrites.
See film pani mind taas mõtlema, et ehkki geograafi jaoks asub Aserbaidžaan
Euroopas, on ometi ka mingid muud mõõdupuud, mille järgi me eurooplust defineerime. Ja nende väärtuste järgi tahan ma Aserbaidžaani koos Valgevene, Venemaa ja vahel ka koos Tallinna linnaga tükkis Euroopast välja saata.
«Hämmastav Aserbaidžaan»
Dokumentaalsaade, Taani 2012
ETVs kolmapäeval kell 22.30