Kolmapäeval Tartu Ülikooli õigusteaduskonna korraldatud seminaril tutvustas USA justiitsministeeriumi arvutikuritegevusele ja intellektuaalse omandi (IO) kaitsele spetsialiseerunud advokaat Thomas Daugherty USA meetodeid IO-vastaste kuritegudega võitlemisel.
Võib arvata, et see mees teab, mida räägib, sest ta oli oma osakonnaga tegev failihoidla Megaupload sulgemisel ja selle eestvedaja Kim Dotcomi vahistamisel. «Megaupload hoidis autoriõigusi rikkuvaid materjale pilves. Suund ongi sinnapoole, et kõik liigub pilve,» ütles Daugherty. «Viimasel ajal ei lae inimesed piraaditud materjali isegi oma arvuti kõvakettale, vaid vaatavad voogedastust mõnest piraatserverist.»
USAs käsitletakse autoriõiguste rikkumist kriminaalasjana juhul, kui rikkuja on autorikaitse alusest materjalist valmistanud ja levitanud koopiaid isikliku kasu saamise eesmärgil.
Daugherty tõi näiteks mitmeid kohtulahendeid, kus süüdimõistetutele mõisteti vanglakaristus 1,5 kuni nelja aastani, lisaks konfiskeeriti neilt sularaha sadade tuhandete dollarite ulatuses, luksusautosid (Porsche Cayenne, Hummer H2, Mercedes CL600, 1969. aasta Pontiac GTO jt), kinnisvara ja elektroonikat.
Hõlbus tee
Daugherty sõnade järgi on nendel juhtudel enamasti tegemist üliõpilastega, kes leidsid hõlpsa tee oma õpingute ja, nagu selgub võõrandatud vara loetelust, ka paljude muude väljaminekute rahastamiseks.
Seevastu Eestis võib autoriõiguse rikkumine kvalifitseeruda vanglakaristuse kaasa toovaks kuriteoks ka juhul, kui autoriõigustega kaitstud materjali levitamisel ei saanud rikkuja mingit isiklikku kasu.
Näiteks karistusseadustiku § 222 käsitleb piraatkoopia valmistamist. Selle esimene lõige teatab, et teose paljundamise eest levitamise eesmärgil ilma selle autori, tema õiguste valdaja või autoriõigusega kaasnevate õiguste valdaja loata karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Tingimisi vanglasse
«Riigid, sealhulgas Eesti ja USA, teevad intellektuaalse omandi kaitsel koostööd,» ütles Põhja ringkonnaprokuratuuri prokurör Dmitri Teplõhh. «Aga mis puudutab rikkumiste põhjustatud kahjude hüvitamist, siis nendel juhtudel ei osale USA kui riik, vaid kindlad juriidilised isikud.
Näiteks autoriõiguste asjus esindab Ameerika autoreid meie autorite ühing, kellel on vastavad lepingud.»
Teplõhh rääkis piraatlust puudutavast kriminaalasjast, kus süüdistatav tegi FTP serveri ja torrentiviidete kaudu kättesaadavaks sadade gigabaitide mahus autoriõigustega kaitstud materjale. Ehkki ta ei saanud sellest mingit isiklikku kasu, kvalifitseeriti juhtum kuri-, mitte väärteoks.
Harju maakohus langetas 7. veebruaril selles asjas süüdimõistva otsuse karistusseadustiku piraatkoopia valmistamist käsitleva paragrahvi alusel. Süüdistatavale mõisteti kaheksakuune tingimisi vanglakaristus kolmeaastase katseajaga. Lisaks sellele rahuldas kohus tsiviilhagid.
Autoriõiguste omanikud võivad USAs neile tekitatud kahju korvamiseks pöörduda tsiviilkohtusse ja esitada rikkuja vastu just sellise nõude, nagu neile sobiv tundub. Tihti arvutatakse see «saamata jääva tulu» mudelit kasutades: allalaadimiste kord korrutatud teose letihinnaga, eeldades, et igaüks, kes teose alla laadis, oleks selle poest ostnud.
Kui nii läheneda näiteks populaarses torrentikeskkonnas Pirate Bay viidatud materjalile, ületaks seal tekitatud kahju mõnede arvutuste alusel kogu universumis leiduva raha hulga.
Daugherty rõhutas, et internetis toime pandud IO rikkumiste uurimine erineb oluliselt vanadest headest «Ristiisa» aegadest, kus süüdlased olid kõik nägupidi teada ja probleem oli kuritegude tõestamine.
Tänapäeval võib küll failihoidlates ja torrentikeskkondades autoriõiguste rikkumist reaalajas näha, kuid tegijate tabamine on märksa keerulisem. Isegi kui autoriõigusi rikkuva materjali levitaja kinni nabitakse, jääb materjal internetti ringlema ja seda ei saa sealt enam kuidagi kätte.
USA õiguskaitsjatel on ka edusamme ette näidata. Kui PayPal, Visa ja MasterCard lõpetasid USA võimude nõudmisel maksete ülekandmise Wikileaksile, panid häkkerigrupeeringu Anonymos liikmed toime küberrünnaku nende finantsorganisatsioonide vastu.
«Aga kuidas sa neid jälitad, kui nimigi on juba selline – Anonymos,» kurtis Daugherty. Siiski suutis FBI jõuda ühe rühmituse liikmeni, New Yorgis elava 20ndates aastates, ülikoolist välja kukkunud noormeheni. Talle tehti ettepanek võimudega koostööd teha ja mees andis üles talle teada olevaid Anonymose liikmeid. Koostöö viis arreteerimisteni USAs, Inglismaal ja Iirimaal.
Sellest hoolimata tegutseb Anonymos edasi.
1 küsimus
Miks on Eesti seadused intellektuaalse omandi karistusõigusliku kaitse puhul rängemad kui USAs?
Aleksei Kelli
Tartu Ülikooli intellektuaalse omandi dotsent
USA praktika seab intellektuaalse omandi kaitse asjades standardi ja ma ütleksin, et meie oleme selles kontekstis liiga kaugele läinud. Minu isiklik nägemus on, et intellektuaalse omandi puhul peaks karistusõiguslik kaitse piirduma nendega, kes tegelevad sellega majandusliku kasu saamise eesmärgil. Ja see ärihuvi peab olema küllalt suur.
Piir tuleks kindlaks määrata, et vältida olukorda, kus kellelgi on reklaam mingil veebilehel üleval ja väidetakse, et siin ongi tegemist ärihuviga. Lävendiks võib mingi summa määrata, näiteks 10 000 eurot. Siin on veel teine teema: miks mina maksumaksjana peaksin äriühingute vaidlused kinni maksma. Las vaidlevad tsiviilmenetluses, nagu siis, kui keegi on üüri võlgu jäänud.
Aga Eesti seadused on ikkagi positiivsemaks muutunud. Kuni 2007. aastani olid meil kõik intellektuaalomandi rikkumist puudutavad asjad kuriteod.