«Ma ei ole kunagi ühtegi asja poolikult teinud, et käib kah. Sedasi võid muru niita.»

Priit Pullerits
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poliitikasse minna plaaniv ajakirjanik Anvar Samost.
Poliitikasse minna plaaniv ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Mihkel Maripuu

Kriitikute etteheide Postimehe endisele vastutavale pea­toimetajale Anvar Samostile: ta kasutab oma kapitali poliitikas! Mida ta neile vastab?

Anvar Samost, Postimehe eelmine vastutav peatoimetaja, teab hästi, mida nii mõnedki tema puhul kahtlustavad. Nimelt et kogu ta senine avalik elu, rohkem kui kaks kümnendit ajakirjanikuna – alates sidemete loomisest Eesti liidritega ning lõpetades oma nime kuulsaks kirjutamise-rääkimiseni –, oli salakaval ettevalmistus, et söösta paslikul hetkel poliitikasse. Viimaseks jõuliseks sammuks sel teel mõistagi üleskutse koguda allkirju peaminister Andrus Ansipi sõidu vastu Sotši olümpiale.

Postimehe eesotsast täpselt neli kuud tagasi lahkunud Samost (42), kes tõepoolest siirdub poliitikasse, ütleb enda ümber tekkinud kahtluse kohta ühe sõna: «Nõder.» Talle tundub see pigem vanade poliitikute heidutusena, et ärgu ta oma nina nende aiamaale toppigu.

Aga just tõsiasi, et Eesti poliitikas toimetab palju neid, kes tegid seal ilma juba üle-eelmisel kümnendil, on peamisi põhjusi, mis Samostit ajakirjandusest poliitikasse veab. Ei, asi ei ole üldsegi selles, kinnitab ta, nagu poleks tal pärast lahkuminekut Postimehest kusagile mujale minna. «Olen teinud elus asju, mille suhtes mul on sisemine veendumus, et tahan neid teha,» selgitab Samost. «Ma ei taha midagi teha seepärast, et palk on hea, et töö on lihtne, et kõlbab kah.»

KGB pihtide vahel
Samosti sisemine veendumus ütleb talle, et elu Eestis tundub küll stabiilne, kuid tegelikult on võimust võtnud stagnatsioon. Sõites läbi hommikulörtsise Tallinna kohtumisele Arteriga, saab ta oma veendumusele kinnitust kahest raadiouudisest: Eestis majandus mullu neljandas kvartalis ei kasvanud ning Flybe plaanib sulgeda Tallinna-Stockholmi lennuliini. Pole kahtlust: saabunud on seisak ja puuduvad eesmärgid.

«Uusi ideid saab juurde siis, kui poliitikasse tuleb juurde uusi inimesi,» väidab Samost.
Aga milliseid? Pole saladus, et tulenevalt tema sõnavõttudest raadiosaates «Olukorrast riigis» ning kolumnistina leheveergudel on teda liigitatud nii sotsiks kui reformikaks, nii rahvuslaseks kui eesti rahva mahamüüjaks. Ega ta tahagi end klassikalisele poliitskaalale paigutada. «Kindlasti,» lisab ta, «ei ole ma väga vasakpoolsete vaadetega, see on selge.»

Samosti esimesed võitlused poliitareenil toimusid juba 1988. aastal, kui ta Kiviõli keskkooli õpilasena otsustas koos teiste noortega rikkuda kohaliku maiparaadi, astudes kolonni fosforiidi kaevandamise vastaste isetehtud loosungitega. Kaks päeva hiljem saabusid Kohtla-Järvelt kooli teda üle kuulama kaks KGB töötajat, kes, saanud teada, et Samost tahab minna Tartu Ülikooli ajalugu õppima, andsid mõista, et niisuguse käitumisega nagu maiparaadil pole see võimalik.

Staaride eeskuju
Samost osales statistina ka Kiviõlis Rahvarinde loomise algatusrühmas. Suvel töötas ta noorte ajakirjanike ringi liikmena ajalehes Leninlik Lipp, kajastades põllumajandust. Saadud kogemuste ajel ei astunud ta Tartu Ülikooli tudeerima ajalugu, vaid ajakirjandust.

Alates 1992. aasta kevadest, mil ta liitus Postimehe toonase Tallinna toimetusega, on ta tegutsenud kättpidi suures poliitikas. Ta mäletab seniajani eredalt, kuidas vaatas algaja reporterina imestusega pealt, mismoodi staarajakirjanikud Enno Tammer ja Kalle Muuli helistasid enesestmõistetavusega Eesti poliitika raskekahurväele, ja järeldas: sellest standardist allapoole ei tohi ka mina midagi teha. «Kõik, kes 1980ndate lõpus ajakirjandusse läksid, läksid selleks, et Eestit uueks luua,» väidab Samost.

Nüüd, olles pikalt järele mõelnud, leidis Samost, viieaastase poja ja 3. klassis õppiva tütre isa, et tal on tahtmist Eesti heaks käised taas üles käärida. Raugematu innuga lugejana – keskmiselt kümme raamatut kuus, peamiselt lähiajaloost ja nüüdisaja poliitikast – on ta püüelnud sinnapoole, et tunda end avalikul areenil veelgi kindlamana ning saada maailma asjadest veelgi paremini aru.

Ambitsioon, kinnitab Samost, on suur. «Ma ei ole kunagi ühtegi asja poolikult teinud, et käib kah,» lausub ta. «Sedasi võid muru niita.»

Ühte asja Samost siiski veel ei kuuluta: millise erakonnaga ta liitub. Mis puudutab europarlamendi valimisi, siis, lugejad, usaldage seda, mida ma ta vastustest välja lugesin: ta vist kandideerib.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles