Muusikast, fanatismist, «pahviks löömisest» – ehk me tegime selle ära!

, kultuuriajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anna-Liisa Bezrodny
Anna-Liisa Bezrodny Foto: Kaupo Kikkas

Äsja Londonis lõppenud Eesti džässmuusikute ülesastumine polnud mitte «järjekordne edukas kontsert», vaid osa juba aastapäevad kestnud suurprojektist eesmärgiga tutvustada eesti muusikat ja muusikuid Euroopa muusikametropolides.

Eesti Muusika Arenduskeskuse (EMAK), EASi ja Euroopa Liidu kaasrahastusel toimunud muusikaturunduse ürituste sari Peterburis, Berliinis ja Londonis on tänaseks jõudnud vahefinišisse ja võib öelda, et on jõudnud eesmärgini – kohalikud kontserdi- ja festivalide korraldajaid, mänedžerid, produtsendid ja ajakirjanikud tõepoolest huvituvad eesti muusikast.

Nii klassika kui džässi kontaktüritused tõid kokku rohkearvulise muusikaettevõtjad ja ajakirjanikud, keda üllatati: kiidusõnu pälvisid mitmekülgne muusikute valik ja kõrge tase, huvitavad kavad, ürituse mõnus ja hästitöötav formaat. Ürituse võtab tabavalt kokku Eesti ja eesti muusika sõber, Hounslow’ amatöörorkestri esindaja Tony Yates-Watson: «Mind hämmastab see fanatism, millega te oma muusikat ja muusikuid maailmale tutvustate. Sellest räägivad ja unistavad paljud, kuid teie tegitegi selle ära! Ma ei kujuta ette, et näiteks meie, inglased, võtaks ette muusikadessandi Eestisse. Lisaks olete tabanud otse naelapea pihta: eesti muusika on moes.»   

Suure huvi tagab suur töö    

«Kui adusime, et formaadi suhtes võib Berliini ürituse juba kordaläinuks pidada, otsustasime sama mudelit (kontserdiosad vahelduvad networking’u, mõnusate suupistete ja veiniga) kasutada ka Londonis, kuigi London on midagi täiesti muud – siin on ainuüksi tähelepanu pälvimine omaette kunst,» tõdeb EMAKi juhatuse esimees ja ürituse ellukutsuja Marje Lohuaru. Ta kinnitab, et üritustele eelnes kuudepikkune pingeline töö, milles analüüsiti koos kohapealsete partneriga (Londonis KHJ Communications Ldt. ja Karen Pitchford ning juba Berliinis kaasatud muusikamänedžer Kevin Kleinmann) korduvalt läbi esinejad, kavad, asukoht jne.

Pitchford ei varjagi, et pidas eestlaste ettevõtmist väga suureks väljakutseks. «London on Euroopa muusikaelu keskus, ja seda mitte ainult klassikalise muusika vallas – igal õhtul toimub siin sadu kontserte kõikvõimalikes muusikažanrites ning püüda siin kellegi tähelepanu tõmmata on paras vägitükk.» Ta peab just sellist, põnevalt kombineeritud turundusvormi väga perspektiivseks ja kinnitab, et nii klassika- kui džässiüritustele suudeti  kohale meelitada Londoni muusikaelu absoluutne koorekiht.

Kes maksab, kes tellib?

Lohuaru tõdeb, et selliste ürituste puhul, eriti kui levib kuuldus nende õnnestumisest, kerkivad alati üles küsimused: mille alusel valitakse esinejaid, kes seda teeb ja kes selle kinni maksab? «Rahastamisloogika on selline, et koostöös EASiga maksame meie kinni esinejate ööbimiskulud, kohalesõidu eest hoolitseb igaüks ise. Esinejate valik toimub koostöös Eesti Interpreetide Liidu ja Eesti Jazzliiduga ning kuna oleme endale seadnud väga kõrged eesmärgid, on samasugused ootused ka muusikuile. Tahame lähtuda sellest, et üritustel ei osaleks valdavalt ühed ja samad muusikud, kuid tuleb tunnistada, et rahvusvahelisele tasandile viimiseks polegi valik eriti suur.»

Rahvusvaheliseks läbilöögiks ei piisa juba ammu «lihtsalt heast esitusest ja  siledaks kammitud tukast» – kuulajate, veel enam muusikaprofessionaalide tähelepanu õnnestub köita vaid neil, kes on muusikutena tõeliselt silmapaistvad ja originaalsed ning samal ajal ka isiksustena säravad ja meeldejäävad. Produktsioonifirma ERP tegevjuht Tiina Jokinen ütleb, et esinejate valikul tuleks lähtuda sellest, et tegu ei oleks riiklike ega munitsipaalkollektiividega, sest ürituse eesmärk on toetada just muusikaettevõtlust. Lohuaru nõustub väitega, märkides et just klassika vallas napib Eestis julgeid eraettevõtjaid, tuues ERPi kõrval välja Pille Lille Muusikute Fondi, mis on oma tegevuses algusest peale keskendunud eesti muusikute tutvustamisele.

Londoni  klassikaüritusele anti Londoni konsultantide ettepanekul lisamõõde sellega, et esinejate seas oli neli Londoni Royal Music Academys õppinud muusikut: pianist Sten Lassmann, metso­sopran Monika-Evelin Liiv,  viiuldajad Anna-Liisa Bezrodny ja Sigrid Kuulmann. Kõik need noored muusikud kinnitasid oma esinemisega, et neil on olemas kõik suurepärased omadused, et rahvusvahelisel areenil silma paista, ja seda kinnitab ka nende kontserttegevus.  «Eesmärgiks polnud just neid muusikuid Londonis müüa, vaid pigem näidata noorte eesti muusikute tänasest taset ja luua sild Londoniga.

EMAK ei ole kontserdiorganisatsioon ja kontaktürituse eesmärk ei ole tuua saali kontserdipublik, vaid viia meie muusikud koostöö huvides kokku sihtriigi muusikaelu võtmeisikutega,» selgitab Lohuaru. Head potentsiaali laiema tähelepanu pälvimiseks nähakse kontaktürituse ühildamises mõne Eesti tippkollektiivi või -interpreedi esinemisega ja nende kaasamist esitlusprogrammides. Londonis esitleti noori muusikuid selliste maailmanimede foonil nagu Andres Mustonen ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK). Koor andiski samal õhtul koos Daniel Reussiga Londoni A Cappella festivali raames St. Luke’i kirikus täissaalile kontserdi.

Taustajõud ja sõbrad

Üritusele olid tõhusaks toeks Eesti Muusika Infokeskuse inimesed, kes olid kaasa toonud mitu kohvritäit väärt materjale: trükiseid, noote ja plaate. «Taustajõuna saame seda ettevõtmist toetada, kuna tegu ei ole müügi-, vaid tutvustusüritusega, jagame materjale tasuta,» ütleb infokeskuse direktor Evi Arujärv. Kuigi Arujärve sõnul liigutakse kogu maailmas sinnapoole, et plaadid hakkavad üldises infotulvas oma kommertsiaalset osatähtsust kaotama ja jõudsalt astuvad asemele kõikvõimalikud muud elektroonilised alternatiivid, on nõudlus kvaliteetsete audio-videoväljaannete (CD/DVD) järele endiselt suur. Kõige enam tunti Londonis huvi eesti uue muusika vastu.

Mees, kes on andud omalt poolt hindamatu panuse eesti muusika tutvustamiseks laias maailmas, on Toccata Classicsi esindaja Martin Anderson – temata poleks olemas Sten Lassmanni esituses kaheksast plaadist koosnevat Eino Elleri klaverimuusika kogu. Andersoni sõnul on Toccata Classicsi põhimõte tutvustada suurte heliloojate unustatud muusikat ja  unustatud heliloojate suurepärast muusikat, ja Eller sobib sellesse seltskonda suurepäraselt. Helilooja ja dirigent Gregory Rose, kes on Eesti ja eesti koorimuusikaga hästi tuttav ning kirjutanud Tallinnast inspireerituna heliteose «Surmatants», ütles, et tema jaoks oli see üritus veelkordne kinnitus, et eestlased astuvad teistest taas sammu võrra ees.  

Tööviljade nautimiseks tuleb olla kannatlik  

«Nende ürituste mõju ei avaldu kohe, võib juhtuda, et õigeid vilju näeme alles mõne aasta pärast. Meie pakume selleks muusikametropolide võtmefiguure kohale kutsudes maksimaalseid võimalusi,» vaigistab Lohuaru neid, kes arvavad, et kohtumistele järgnevad kohe esinemiskutsed. Ometi võib aga tõdeda ka vastupidist: tänu Londoni kontaktüritusele on viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny esindajaks UKs  nüüdsest Margaret Murphey Management. EFKi direktor Esper Linnamägi ütleb, et eriti koorimuusika valdkonnas on tegemist pikaajaajaliste protsessidega, millel on oma spetsiifika ja konkreetse kutse saamiseni kulub pikk aeg.» 

Linnamägi rõhutab aga silmast silma kohtumiste olulisust ja on seda meelt, et selliseid ettevõtmisi tuleks Eesti muusikaekspordi võimaluste avardamiseks regulaarselt korraldada. Siiski naasis ka EFK Londonist ArtAxis Music Ltd. tehtud ettepanekuga kontsertuuriks Inglismaal. Muusikaettevõtja Tiina Jokinen hindab ettevõtmise kasuteguri juba praegu üsna heaks, tuues näitena Peterburi, kus juba olemasolevate kontaktidega edasiminek tõi kaasa kontserdid Peterburis ja mujal Venemaal ning andis suhetele uue kvaliteedi. Jokinen nendib, et muusikamaailmas tuleb olla pidevalt pildil ning seda kohustust ei saa panna ainult riigi õlgadele, sest see pole jätkusuutlik.

Igaüks leidis midagi

International Classical Artistsi (ICA) mänedžer Cathy Carsoni sõnul on iga selline üritus, mis pakub erialaseid otsekontaktide loomise võimalusi, suurepärane: «Just isiklik kontakt paneb artisti lisaks tema esinemisele veel hiljemgi mäletama.» Carsoni jaoks oli mitmeid üllatusi nii muusikute kui muusika osas, tuues välja EFKi ja metsosopran Monika-Evelin Liivi. Vabakutseline muusikaajakirjanik Robert Hugill kiitis samuti ürituse atmosfääri ja otsekontakti. «Minu jaoks on see esimene elav kokkupuude eesti muusikutega, enamik neist on mulle ka nimedena tundmatud, kuid seda enam olen positiivselt üllatunud.» Õhtu kõige meeldivam üllatus oli Hugilli jaoks Klaaspärlimäng Sinfonietta.

«Olen briljantselt kõlanud orkestrist ja suurepärasest dirigendist Andres Mustonenist täiesti lummatud, nagu ka äärmiselt huvitavatest teostest, mida ette kanti (Erkki-Sven Tüüri «Illusion» ja Peeter Vähi «In Memoriam Helle Mustonen»), samuti oli vaimustav viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny esitus (Ulla Kriguliga esitati Rein Rannapi äärmiselt huvitav teos orelile ja sooloviiulile «Cantilena»).» Rahvusvahelise agentuuri Edition Peters Artist Management esindaja Robert Tyson on tänu pikale koorilauljakarjäärile juba ammu tuttav eesti koorilaulu kõrge taseme ja traditsioonidega ning nimetab heliloojatena oma lemmikuina Erkki-Sven Tüüri (agentuur on salvestanud koguni 12 Tüüri plaati) ja Cyrillius Kreeki ning nimetas eesti muusika ja muusikute Londonisse toomist tõeliseks kingituseks.  

Džässist muidugi ka

Karen Pitchfordi sõnul oli otsus viia klassika ja džäss teineteisest lahku õigustatud, sest professionaalide poolt vaadatuna on tegu erinevate auditooriumitega. Lohuaru sõnul lähtuti ka Londoni džässiklubide erilisest staatusest ja populaarsusest. «Meile tuli appi juhus: kohtudes Londoni Bruneli ülikooli kompositsioonioksakonna juhi Peter Wiegoldiga, kes kuuldes, et plaanime sellist üritust, pakkus välja oma Club Inégalesi.»

Džässiõhtu alguseks kogunes tilluke klubi puupüsti rahvast täis, ainuüksi kutsutud muusikaproffe oli kohal mitukümmend. Õhtu edenedes muutusid vestluspausid järjest elavamaks ja pikemaks ning klubist lahkuti alles pärast südaööd. Aleksander Kan BBC vene kultuuriprogrammist ütles, et tal on väga hea meel, et eestlased sellise asja ette võtsid. «Mõelda, et selline väike riik nagu Eesti võttis julguse tulla näitama Londonisse oma džässi – see on lihtsalt suurepärane! Mulle imponeeris eriti see, et kaks teie  esinejat esitasid eesti rahvamuusikal baseeruvat originaalmuusikat, esindades parimal moel selle erilisust ja rikkust.

Muide, selles ongi paradoks: mida rohkem tahetakse sarnaneda kellegagi läänes, seda provintslikumalt võib see välja kukkuda, ja vastupidi – jäädes iseendaks, on suurem võimalus mõjuda maailmamuusikuna. Mulle meeldisid eriti duo Tuule Kann – Jaak Sooäär ja Kadri Voorandi trio, kuid huvitavad olid ka  Pissarenko ja Veski esitused.» Londoni džässifestivali korraldaja, produktsioonifirma Serious direktorile John Cummingile imponeeris see, et oli täismaja ja valitses mõnus klubiatmosfäär. «Peaksite liikuma selles suunas, et saada saali ka tõeline publik. Kuid arvestage, et midagi ei hakka juhtuma üleöö.» Koos Villu Veski projektis The Afrostonians üles astunud Ola Onabule ütleb, et on tal on tunne, et «midagi suurt on õhus»…    

Ettevõtmise tuleviku kohta ütleb Marje Lohuaru, et muusikaekspordiplaan on kindlasti laiem ja mitmekülgsem kui ainult eesti muusika ja muusikute esitlusüritused välismaal. Jätkusuutlikkuse tagamiseks on oluline loodud kontakte edasi arendada ka Eestis ning korraldada regulaarseid kontakt­üritusi nii Eestis kui välismaal. «Tuues Eestisse rahvusvahelisi muusikaelu korraldajaid, annab see märksa laiema arusaamise ja kõlapinna meie muusika tutvustamisel välismaal.» Lohuaru sõnul on esitlused läinud tõusvas joones, kogemusest õpitakse. «Igal juhul keskendume muusikametropolidele, ja pärast menukat  Berliini, ja eriti Londoni üritust, võib öelda, et meil on seal juba koht olemas. Selle kohaloleku nimel tuleb aga järjekindlalt töötada, sest koostööd tehakse ikka inimeste vahel ja usaldus mängib välissuhetes väga suurt rolli.»


Nemad esindasid eesti muusikat Londonis

•    Klassika kontaktüritusel (22.01) Londoni St. Giles Crippelgate’i kirikus  astusid üles: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Daniel Reuss, Klaaspärlimäng Sinfonietta, dirigent Andres Mustonen, solistid: Riivo Kallasmaa (oboe), Sten Lassmann (klaver), Anna-Liisa Bezrodny (viiul), Monika-Evelin Liiv (vokaal), Ulla Krigul (orel).  

•    Džässi kontaktüritusel (11.02) Londoni Club Inégalesis astusid üles: Kadri Voorand trio, duo Tuule Kann – Jaak Sooäär, Oleg Pissarenko Band, Villu Veski ja Ola Onabule.   

•    Eesti muusikat tutvustavad kontaktüritused toimuvad projekti «Muusika ettevõtluse ja ekspordi arendamine» raames, mida rahastavad EAS ja Euroopa Regionaalarengu Fond. Projekti toetavad Eesti Kultuurkapital ja kultuuriministeerium programmiga «Eesti kultuur maailmas»


Andres Mustonen: «Kontsert peab olema selline, et lööb lihtsalt pahviks!»

Teid siin noorte muusikute seas showcase’il näha on mõneti ebaharilik.  

Loomulikult ei tulnud ma siia ennast tutvustama, kuid kuna tahtsime siin esindada Klaaspärlimängu Sinfo­niettat, kellega just mina valdavalt väliskontserte annan, oli mul kui orkestri peadirigendil selleks kohustus. Initsiatiivi pean väga heaks, kuid võin pikaajaliste kogemuste põhjal öelda, et väga vähestel sellistel ettevõtmistel on tõeliselt viljakad tagajärjed, kuid mis ei tähenda kaugeltki, et neid üritusi ei peaks tegema.

On teil mõni parem mõte, kuidas eesti muusikat maailmas tutvustada?

See tuleb mul väga raskelt üle huulte, aga ma olen aus: seda saab teha ainult originaalsuse ja väga kõrge professionaalsusega. Kontsert peab olema selline, et see lööb kõik lihtsalt pahviks! Muusikul peab olema, mida öelda. Lihtsalt mängida mingeid lugusid ja enam-vähem hästi, sellest kindlasti ei piisa. Isegi kodupublik soovib näha-kuulda mitte head kodust taset, vaid maailmataset.

Juba aastaid räägitakse suurtest ja põhjapanevatest muutustest muusikamaailmas. Mis praeguseks reaalselt muutunud on?

Muutused kajastuvad näiteks selles, et isegi Londonis saad sa rahulikult osta samaks õhtuks pileti mistahes kontserdile, varem oli see mõeldamatu, ning praegu mängitakse ka Londonis nii pool- kui kolmveerandsaalidele. Küsimus on selles, et klassikalise muusika žanris on tegijaid, ja ka väga häid tegijaid, väga palju, kuid žanr ise ei kõneta enam inimesi endisel moel. Miks need asjad aga näiteks Londonis, New Yorgis või Viinis toimivad? Sest seal on palju turiste, kes lähevad õhtuti välja ja külastavad ka kontserte. Kuid see ei näita veel sealset kultuuritaset, kohalikku kultuuritaset näitab see, kui seda tarbivad oma inimesed, kuid just see huvi on kahjuks kõikjal langenud.

Mida teha, et see muutuks?

Muusikute poole pealt võin öelda, et ära mängi täna nii, nagu sa mängisid eile, ongi kõik!
 

Kommentaarid

OLEG PISSARENKO

muusik ja helilooja, Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia 2013 ja ERRi aasta muusik 2013

Oleme tulnud Londonis välja nelja väga erineva kavaga ja see tõestab, et isegi nii väikeses riigis nagu Eesti tehakse nii erinevat muusikat, ja see näitab meid muusikalises mõttes suure riigina. Kui viljakaks see kõik osutub, näitab tulevik, ja ma olen pigem realist kui optimist. Aga vahel sünnivad ka asjad, mida sa ei oska oodata ega loota. Kindel on aga see, et asjad hakkavad juhtuma ainult siis, kui teed midagi suure armastusega ja sa tõesti usud sellesse. Meil seda usku on, ja ma loodan, et ka Eesti riigil on usku oma muusika jõusse ja muusikutesse, et seda usku toetada.
 

VILLU VESKI

muusik ja helilooja

Tõden rõõmuga, et eesti džässi tulid Londonisse kuulama tõesti väga olulised ajakirjanikud, muusikaprodutsendid ja plaadifirmade esindajad, kuigi me veel ei tea, mis sellest kõigest saama hakkab. Kui me aga ei proovi, ei juhtu kohe kindlasti midagi. Tagasiside on seni olnud väga positiivne ning see, et oleme tulnud julgelt oma muusikutega välja, viib meid igal juhul maailmale lähemale.

Tänu sellele, et meie muusikud olid Londonis, saime salvestada Ola Onabule stuudios seeria «Live at CasaDelFunk» raames ka muusikavideo. Juba 5. aprillil oleme taas Londonis, et viia koos Aarne Saluveeri, ERRi tütarlastekoori ja Olaga läbi kaheosaline eesti muusika workshop, 6. aprillil astume üles Southbanki koorifestivali lõppkontserdil Queen Elizabeth Hallis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles