Söömine, pissimine-kakamine, igapäevase elatise teenimine, teistele meeldimine, liikumine etteantud suunas ja kiirusega, kõigi oma hetkede kogumine ja äraandmine kirikule. Seda – n-ö tavalist elu – Silva Eher oma järjekordsel näitusel kujutabki, kirjeldades inimest kui maguskriipiva saatuse interaktiivset mängukanni.
Eheri maalid jalutavad sinu igapäeva, tegelased nendelt haaravad sind käevangu ja ongi minek. Esialgu võib-olla komistad pisut, kuid siis läheb juba kõik libedalt: astud eskalaatorile ning mugav ja ohutu kiirus viib sind üles või alla, olenevalt sellest, kas oled alustamas või lõpetamas. Läbi pulmade, tõusva kehakaalu, üheülbastava meditsiini ja paradiisiihaluse otse kirstu. Vahepeale jäävad ka kõrghetked, mil oled teinud midagi, mis on teistele inimestele meeldinud – siis surutakse sul kätt ja lubatakse avalikult higistada.
Oleks justkui väga ühiskonnakriitiline? Pigem on Eheri maalidel tegu vaatlemisega, meele trikiga astuda välja valu ja naudingu rattast ja lihtsalt näha elu igapäeva ja inimest selles – nautimas ja siplemas oma sõltuvustes.
Eheri maalid on jutustavad, neil on palju, kümneid ja kümneid figuure ja detaile. Inimesed on valdavalt alasti, aga ei ole aktid, tundub, et alastus on see, mis neil seljas on. Erakordselt mitmekesiste nägudega moodustavad nad ühe suure, vaataja nägu inimese – näed justkui iseennast kõigil maalidel, kuigi ükski maalil olijaist ei ole sinuga sarnane.
See hookuspookus, kuidas maalidel olevad tegelased sulavad vaatajaks, on alati olnud üks Eheri meisterlikest trikkidest. Kindlasti on üheks võtmeks siin kunstniku viis maalida silmi. Tegelaste kogumid koonduvadki maalidel silmadesse, kogumist saab justkui ühine organism, mis näeb küll kõikjale, aga ei julge eriti vaadata.
Pea igal maalil on aga üks-kaks silmapaari, mis vaatavad sind nii, nagu vaataksid ennast. Neis silmis on leppimist, segatuna hirmu ja ihaga. Kuid eriti on neis kutset liikuda sügavamale, sinna, mida ei ole maalil näha, kuid millest see on ilmnenud.
Kunstnik ütleb ise, et selles ainsas elus, mis meile antud on, läheb vaja ka õnne, et elumängudes edukalt kaasa lüüa. Eheri maale vaadates tunnen, et see õnn asub minus ja mind täidab äratundmise kõrval ka vastutus nende samade silmade, tegelaskogumike ja situatsioonide ees.
See ei ole meelelahutuslik kogemus, see on sügav ja meeleliselt kogetav elu, millega Eher meid oma näitusel kokku viib. Tema maalid lõhnavad, on kuulda helisid, tunda tuuli ja temperatuurimuutusi.
Vabaduse galerii ringjas ruum sobib elumängudele nagu valatult – vaataja on tõmmatud eskalaatorile, mis tiirutab ringiratast nagu karussell, ja maha hüpata ei saa enne kui kiriku ees, kus parasjagu toimuvad pulmad ja matused. Kriipivmagus eluring on kokku jooksnud, sinu ainus elu lõpetatud.
Silva Eher
«Elumängud»
Avatud Tallinnas Vabaduse galeriis kuni 18. veebruarini