Moskvas sõlmitakse Eesti-Vene piirileping

Eesti välisminister Urmas Paet. Foto: Liis Treimann

Kui Eesti välisminister Urmas Paet ja Venemaa välisminister Sergei Lavrov allkirjastatavad homme Eesti-Vene piirilepingu, jõuab lõpule üks pikk protsess. Või täpsemalt öeldes jõuab kätte selle protsessi lõpu algus.

Allkirjastamisele peab järgnema veel lepingu ratifitseerimine mõlema riigi parlamendis. Siis vahetatakse ratifitseerimiskirju ning moodustatakse riikidevaheline komisjon, mis hakkab juhtima piiri mahamärkimist looduses. Kui kaua see kõik võib aega võtta, ei tea täpselt keegi, välisministeerium aga sõnab, et protsess võib kesta aastaid.

Viimase aasta jooksul on mitmel korral spekuleeritud, kus lepingu allkirjastamine võiks toimuda. Eesti meedias on enamasti räägitud Tallinnast.

Välisministeerium on venelastele välja pakkunud, et asja kiirendamiseks võiks lepingu alla kirjutada ka mõnel rahvusvahelisel üritusel, kus Paet ja Lavrov kokku sattuvad. Venelased on selle peale öelnud, et riigipiiri leping on nii tähtis asi, et seda kusagil kolmandas riigis küll teha ei saa, vaid ainult Tallinnas või Moskvas.

Lõpuks valitigi Moskva põhjendusega, et Lavrov lihtsalt ei leia aega ja muidu venib asi taas kes teab kui kaugesse tulevikku. Mõnes mõttes vastuteenena lubas Lavrov omakorda aasta teises pooles tulla ametlikule visiidile Eestisse.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on praegu käsil olev tegelikult juba kolmas katse kahe riigi vaheline piirileping ära sõlmida.

Esimene tehti 1990. aastate keskpaigas – piiri kulgemine suudeti põhimõtteliselt kokku leppida ja Eesti valitsus volitas tollast välisministrit Riivo Sinijärve lepingut ka alla kirjutama. Lepingu sõlmimiseni siiski ei jõutud.

Teisel katsel jõuti piirilepingu sõlmimisega kaugemale ja 2005. aastal allkirjastasidki välisministrid lepingu. Lepingut ratifitseerides lisas riigikogu sellele aga mõned laused, Vene pool seda ei aktsepteerinud ja taganes lepingust.

Nüüd on siis kolmas kord. Võrreldes eelmise, 2005. aastal sõlmitud lepinguga on teksti lisandunud kaks väikest täpsustust. Lepingu preambulisse on lisatud lauseosa «arendades õiguslikku alust Eesti-Vene riigipiiriga seotud küsimuste lahendamiseks ning kinnitades vastastikku territoriaalsete nõudmiste puudumist». Lepingu artiklisse 9 pandi aga järgmine lõik: «Käesoleva lepinguga reguleeritakse eranditult riigipiiri puudutavaid küsimusi.» Need peaks olema mõlema poole poliitilisi pingeid maandavad kompromissid.

Praktilises elus piirilepingu sõlmimisega suurt midagi ei muutu. Eesti ja Venemaa vaheline riigipiir hakkab kulgema enam-vähem mööda praegust kontrolljoont. Mõnes kohas tehakse küll väikeseid vahetusi, kuid järgitakse pariteetsuse põhimõtet: tükke vahetatakse võrdsetel alustel.

Kokku läheb vahetusse 128,6 hektarit maismaad – võrdluseks, see on natuke enam kui Tallinna vanalinna pindala – ja 11,4 ruutkilomeetrit järvedel. Kõik vahetused on tehnilist laadi.

Tuntuim neist on Saatse saabas, mis juriidiliselt kuulub Venemaa Petseri rajooni koosseisu, aga on samas ümbritsetud Eesti territooriumist ning kus nii kohalikud kui ka turistid kasutavad «saabast» läbivat autoteed Värskasse pääsemiseks. Reegel on selline, et sõita võib, aga kui läbid Vene ala, siis autost välja tulla ei tohi. Uue lepingu järgi saab Eesti «saapa» endale.

Vene pool saab vastu samas suuruses maid – Meremäe vallast ühe suurema metsase tüki ja väiksema tüki Värska vallast Suursoo piirkonnast. Vahetatavate alade hulgas on ka eraomanikele kuuluvaid maalappe. Mis nendest saab ja kuidas see kompenseeritakse, ei ole praegu veel detailides paigas. Välisministeerium ütleb, et mitme ametkonna ja ministeeriumi koostöös tuleb kokku panna tegevuskava.

Ka Peipsi järvel vahetatakse sujuvama piirielu toimimiseks järvepinda. Näiteks on praegu võimatu sõita Vene poolel Peipsi järvelt Narva jõele, jõel endal kulgeb piir mööda selle keskosa. Samuti kohendatakse mõnes teises kohas piiri kulgemist, et kalamehed liiga lihtsalt üle piiri ei eksiks, ebaloogiliselt kulgeva piiri tõttu juhtub seda praegu üsna tihti.

Suurt poliitilist vastuseisu Eesti-Vene piirileppe sõlmimisele ei ole. Nagu eespool viidatud, on Eesti olnud valmis piirilepingut sõlmima mitmel varasemalgi korral ning seda on omal ajal toetanud väga mitmed erinevad koalitsioonid, parteid ja ministrid. Ka praegu toetavad mõlemad koalitsioonierakonnad lepingu sõlmimist, teistsuguseid tundeid pole väljendanud ka riigikogu opositsioonijõud.

Valitsuse ministritest on väljendanud vastuseisu ainult üks, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Seeder kinnitab Postimehele taas, et tema on lepingu sõlmimisele vastu, ja viitab, et see kahjustab Eesti riiklike huve.

Aga need on siiski ääremärkused, vähemalt hetkel paistab piirilepingu osas valitsevat poliitiline konsensus. Tõsi, Eesti poliitika äärealadel on loomulikult lepingu vastu vihaselt protestitud, Urmas Paet on muu hulgas rinda saanud riigireeturi sildi.

Igapäevaelus piirilepingu sõlmimine vaevalt mingeid muutusi kaasa toob. Vahel on lepingu sõlmimist seostatud Vene poole sooviga saada viisavabadus Euroopa Liiduga. Eesti välisministeerium eitab sellist seost täielikult. Tõenäoliselt on neil ka õigus.

Aeg-ajalt on viisavabaduse teemal küll sõna võetud, aga tegelikult mingisuguseid Euroopa Liidu ja Venemaa vahelisi viisavabaduse läbirääkimisi ei toimu. Selleks et läbirääkimised üleüldse algaksid, oleks vaja ületada mitu põhimõttelist vastasseisu ning nii või naa näitab senine kogemus, et Euroopa Liidul läheb taoliste viisavabaduste menetlemiseks aega aastaid. Lihtsamalt öeldes, tegu on väga umbmäärase ja ähmasesse tulevikku jääva perspektiiviga, nii et seda piirilepinguga seostada pole õige.

Mõnikord on erinevad Vene ametnikud öelnud, et kui sõlmitaks piirleping, tekiks uus atmosfäär ning igasugused erineva tasandi koostööd saaks uue hoo ja liikumise. Näiteks on viidatud, et siis võiks riigiduuma ratifitseerida ka topeltmaksustamise vältimise lepingu.

Samasse ooperisse kuuluvad jutud, et äkki toob piirilepingu sõlmimine kaasa mingil kujul lihtsustatud viisarežiimi. Kas ka päriselt nii juhtub, ei oska aga keegi prognoosida.

Kahju lepingu sõlmimisest ilmselt ei tule, aga eeldada, et nüüd hakkab piiriülene koostöö mühisedes edenema ja igasugused riikidevahelised kokkulepped pääsevad paisu tagant välja, oleks samuti naiivne. Vähemalt paistab nii arvavat Eesti välisministeerium.

Kolmas katse lepingut sõlmida

1994–1999

• 1994. aasta lõpus tegi toonane peaminister Andres Tarand avalduse, milles väljendas valmidust kompromissiks piirijoone kulgemise osas.

• 1996. aasta 9. jaanuaril moodustati valitsuse korraldustega Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning merealade piiritlemise lepingu üle läbirääkimiste delegatsioon.

• Oktoobris 1996 leppisid delegatsioonid kokku riigipiirilepingu põhitekstis ning teksti kinnitasid 25. oktoobril 1996 delegatsioonide asejuhid Kalev Stoicescu ja Sergei Lazarev.

• Novembris 1996 kohtusid Eesti välisminister Siim Kallas ja Venemaa välisminister Jevgeni Primakov ja leppisid kokku piirileppe.

• 28. novembril 1996 kiitis valitsus heaks riigipiiri lepingu eelnõu ja merepiiri lepingu eelnõu ning volitas välisminister Riivo Sinijärve Eesti Vabariigi nimel lepingutele alla kirjutama. Lepingute allkirjastamiseni osapooled siiski ei jõudnud.

1999–2005

• 5. märtsil 1999 parafeerisid delegatsioonide juhid Raul Mälk ja Ludvig Tšižov mõlema lepingu tehniliselt viimistletud eelnõud koos kõigi lisamaterjalidega. Pärast seda on erinevad Eesti valitsused pidevalt kinnitanud oma valmisolekut eelnõu alla kirjutada.

• Läbirääkimised lepingute allakirjutamise üle jätkusid kuni 2005. aastani, mil pooled saavutasid kokkuleppe ning 18. mail 2005 kirjutasid Eesti Vabariigi välisminister Urmas Paet ja Venemaa Föderatsiooni välisminister Sergei Lavrov lepingutele Moskvas alla.

2005–2014

• 2005. aastal allakirjutatud lepingud pole seni rahvusvaheliselt jõustunud, sest Venemaa ei ratifitseerinud lepinguid ning teatas, et ei asu nende lepingute osapooleks.  

• Riigipiiri küsimus tuli taas päevakorda 2012. aastal. Riigikogu väliskomisjon tegi valitsusele ettepaneku alustada konsultatsioone mõlemat poolt rahuldava piirilepingu sõlmimiseks.

• 23. mail 2013 kiitis valitsus heaks piirilepingute eelnõud ja nende allkirjastamise välisministri poolt.

• Oktoobris andis Venemaa president Vladimir Putin Venemaa välisministeeriumile korralduse allkirjastada piirileping Eestiga.

• 16. jaanuaril 2014 teatas Venemaa välisminister Sergei Lavrov välisminister Urmas Paetile, et Venemaa riigisisesed kooskõlastusprotseduurid seoses piirilepingutega on lõppenud.

• Kokkuleppe kohaselt allkirjastatakse lepingud 18. veebruaril Moskvas.