Ivar Raig: Reformierakonna mitu kallast

Ivar Raig Foto: Postimees.ee

Kui Eestil õnnestuks Siim Kallase juhtimisel töötada välja uus toimiv sotsiaalliberaalne poliitika, läheks tõenäoliselt täide ka Kallase enda kunagine unistus, et Eesti kujundab uue kapitalismimudeli, kirjutab majandusdoktor Ivar Raig.

Paljude pilgud on nüüd pööratud Siim Kallase poole, kellelt loodetakse mitte ainult Reformierakonna maine ja populaarsuse päästmist, vaid ka sisulisi demokraatlikke reforme riigi majanduse ja poliitika juhtimises, et Eestis arengut taas kiirendada. Mitmesugustel foorumitel on tõstatatud uusi ideid riigiremondiks ning valitsusremondiga loodetakse need ellu viia. Tulevasel Reformierakonna peaministril on kaks peamist valikusuunda. Esimene valik on taastada Reformierakonna kui ettevõtjaid ja ettevõtlikke inimesi ühendava erakonna maine klassikaliste liberaalsete vaadete ja poliitikate kaudu, mis maksimeeriks uuesti turujõudude mõju ja minimeeriks riigi sekkumist majanduse juhtimisel ja sotsiaalsete probleemide lahendamisel.

Eesmärgiks seataks suur majanduskasv ja parim ettevõtluskeskkond Euroopas ning võimalikult täiuslik konkurents. Riik muutuks veelgi õhemaks, piirataks mitte ainult valitsus-, vaid ka militaarkulusid, aktiivselt toetataks ELi-USA vabakaubanduslepingu sõlmimist ning muid transatlantilisi suhteid. Siim Kallas peab seda valikut ilmselt õigeks, kuid realisti ja praktikuna saab ta aru selle valiku piiratusest Euroopa Liidu tingimustes.

Teine valik on arendada Eestis välja sotsiaalliberaalne ideoloogia ja uus inimesekeskne poliitika. Kallas teab väga hästi, et ka Euroopas on praeguseks klassikalise liberalismi kõrval üha enam populaarsust võitnud sotsiaalse liberalismi mõttesuund. Selle esindajad taotlevad heaolu ja võimu õiglasemat jaotamist nii riigi sees kui ka rahvusvaheliselt.

Nende taotlustega kaasneb tavaliselt riigi tulu suurem ja õiglasem ümberjaotamine ja riiklike avalike teenuste arendamine. Sotsiaalliberaalide arvates tagavad need meetmed ühiskonna suurema stabiilsuse ja efektiivsuse kui turujõudude stiihia. Õiglust käsitletakse kui riigi legitiimsuse astet. Kui riik suudab tagada õigluse inimeste vahel, on tagatud ka vabadused ja vastupidi – ebaõiglases riigis pole tagatud ka isikuvabadused.

Mitmes Euroopa riigis, näiteks Suurbritannias, Hollandis, Prantsusmaal, Taanis ja teistes Skandinaavia maades tegutsevad juba aastakümneid sotsiaalliberaalsed erakonnad. Liberalismi sünnimaal Suurbritannias ning mitmes teiseski riigis on aga klassikaline liberalism kujunenud konservatiivide lipukirjaks.

Liberaalne erakond kannab aga sotsiaalliberaalseid vaateid. USA neoliberaalid on koondunud vabariiklaste parteisse, kes usuvad Milton Friedmani rajatud Chicago koolkonna majandusteooriaid. Praeguses USA valitsuses ja ka enamikus Euroopa riikides domineerivad aga selgelt John Keynesi riikliku sekkumise ideed nii finants- kui majanduskriisi reguleerimiseks, millest annavad tunnistust ka Euroopa Stabiilsusmehhanismi loomine ning praegused püüdlused ELi panga- ja eelarveliidu rajamiseks.

Sellises olukorras ei saa ka Eesti enam jätkata klassikalise liberalismi dogmaatiliseks muutunud seisukohtade järgimisega, vaid on sunnitud rohkem järgima sotsiaalliberaalse partnerlusühiskonna põhimõtteid, mis hindavad kõrgelt solidaarsust ning tööandjate sotsiaalset vastutust töövõtjate käekäigu ja heaolu eest. Tuleb jõuda veendumusele, et tugev ja efektiivne sotsiaalpoliitika mitte ei pidurda, vaid kiirendab majandusarengut.

Uued välisinvesteeringud lähevad üha rohkem nendesse riikidesse, kus on palju sotsiaalset kapitali. Sotsiaalse kapitali kasvatamine pole aga mõeldav ilma riigi investeeringuteta ja ulatusliku sekkumiseta, sest ainult riik saab tagada inimeste õiguse haridusele, arstiabile, sotsiaalabile jms.

Lootus, et rahvastiku probleeme, sündimust ja rännet, lastega üksikemade, vaeste ja puuetega inimeste muresid hakatakse lahendama erasektoris rikaste ettevõtjate annetuste ja heategevuse kaudu, pole Eestis isegi majanduslikult headel aastatel kinnitust leidnud.

Veelgi enam, kodanike enamus loodab ühelt riigi taastajalt ja taas peaministrilt kinnitust õigustatud põhiseaduslikule nõudele, et riik tagab eesti keele ja kultuuri püsimise läbi aegade, kodanike julgeoleku ja turvalisuse ka majandus- või muu kriisi tingimustes. Kui aga riik seab eliidi, äri- ja ettevõtjate huvid kõrgemale kodanike huvidest, saab töötajate massiline riigist lahkumine igati loogilise järje ja seletuse.

Siim Kallas teab, et Eesti riigi lõid selle kodanikud ja elanikud, mitte aga erafirmad. Eraettevõte, eriti kui see on müüdud välismaalastele, ei hakka riigi suveräänsust kaitsma, vaid kolib vajaduse korral oma tegevuse lihtsalt mujale, kus on turvalisem või soodsam tegutseda.

Seega, et taastada kodanike usaldus Reformierakonna vastu, peaks Siim Kallas tegema kompromisse nende kahe suuna vahel ning muutma nii poliitika ja majandusliku mõtlemise paradigmat kui ka reaalmajanduse juhtimise praktikat. Vastasel korral on oht, et stagnatsioon kasvab üle sügavaks ja kestvaks kriisiks, mis võib lõppeda senistest suuremate konfliktide või isegi iseseisvuse kaotamisega.  

Jääb küsimus, kas Siim Kallas on veel nii reformimeelne ja innovaatiline, et suudab Eesti taas kasvule ja arengule äratada. Selleks peaks ta enda ümber koondama uued edumeelsed ettevõtjad ja noored poliitikud, et kujundada nendest uus dünaamiline Eesti eliit. Tema uuest meeskonnast sõltub, kas järgmiste riigikogu valimiste ajaks suudab Reformierakond kaldale jõuda ning rajada uusi sadamaid, kus lisaks ettevõtlusvabadustele on tagatud ka tõelised inimvabadused, kodanikud on kaasatud riigiasjade otsustamisse ning tõhusalt arendatakse inimsõbralikku elukeskkonda.

Kui seda ei suudeta, mängib Siim Kallas Reformierakonna ja ka IRLi järgmiste valimiste järel kindlalt opositsiooni. Kui see aga õnnestub, võidakse Reformierakonna uued juhid isegi tagasi võimule valida. Igal juhul tekib tihe konkurents tsentristlikel positsioonidel olevate sotsiaalliberaalide vahel.

Sotsiaalliberaalid peaksid seadma muuhulgas eesmärgiks kaitsta ka väikeettevõtete huve ning piirata pankade ja suurte monopolide ahnust. Nad peavad õppima perioodiliselt esinevate majanduskriiside mõju pehmendama. Eesti sotsiaalliberaalid võiksid välja töötada kapitalismi uue, inimesekeskse majandusmudeli, mida juhitakse globaalselt muutuvates tingimustes vaheldumisi nii turujõudude kaasabil kui ka riikliku sekkumise meetmetega (sarnaselt purjeka juhtimisega vahelduvas tuules – suuremat sekkumist on vaja tormis ja tuulevaikuses).

Kui Eestil õnnestuks Siim Kallase juhtimisel töötada välja uus toimiv sotsiaalliberaalne poliitika, läheb tõenäoliselt täide ka Siim Kallase kunagine unistus, et Eesti kujundab uue kapitalismimudeli. Seda vajavad ka paljud teised Euroopa riigid, et ületada Euroopa Liitu ja eriti selle rahaliitu tabanud sügav kriis.