|
 |
27.05.2005 00:01 Villu Päärt, reporter Viimati said Põlvamaal asuva sajanditevanuse Mooste
mõisa kummitusest aimu remondimehed kaks aastat tagasi – keset ööd hakkas
koolikell helisema ja koridoris kustusid iseenesest tuled.
Aga valges ülikonnas noort meest – Mooste mõisa kummitust – nägid ihusilmaga viimati paarikümne aasta eest õpetajad, kui kooli internaadis öövalveid tegid. Nüüd on internaat ammu minevik, aga väikeses kooli raamatukogus näidatakse külalistele vanu uksi, mille vahelt arvatakse kummitust ilmuvat. Praegu on uste taga raamatud. Mooste põhikooli direktor Sirje Puniste lubab ise giid olla, lisaks on abiks õpetajaid ning külas leidis abipalve üllatavalt palju vastukaja. Nimelt on Mooste üks neist 29 Eesti mõisakoolist, mis eeloleval suvel kuuel suvepäeval uksed külastajaile terve päeva lahti hoiab. Krahvi magamistuba Laupäeval on esimest korda Eesti mõisakoolides terve päeva külastusmäng «Unustatud mõisad», juunis on mõisakoolid avatud kolmel päeval ning juulis veel kahel. Kui Moostes on kummituslegend, siis näiteks Jõgevamaal Puurmanis saab näha krahv Mannteufeli magamistuba, mis tuli ehitada seepärast, et krahvinna ei saanud lärmaka mehe kõrval und. Aga hiljuti remondist tulnud Tõstamaa keskkoolis tuli krohvikihi alt välja imelik märk. Kuna teati, et viimane mõisaomanik oli olnud budist, peeti tema töötoa laes olevat märki sellega seotuks. Kuid peagi tuli välja, et märk on puhas nõidus – valge maagia märk, millega kaasneb väga suur energeetiline jõud. Kui lakke jõulukroon kinnitati, keerles see vahetpidamata ringi. Millist mõju märk lastele avaldab, ei oska Tõstamaa keskkooli direktor Toomas Mitt öelda, sest ruumis õpivad algklassilapsed. «Võiks ju proovida seal kasvatusraskustega lapsi õpetada, aga seni pole jõudnud,» ütles ta. Igas mõisas on täistunnil külastajate ootel giid, lisaks on iga kool üles pannud näitusi ning korraldanud eraldi programmi. Giidid on kohalikud inimesed, kes mõisa ja kooli hästi tunnevad. Eesti mõisakoolide ühenduse juhatuse esimees Tõnu Kõiv ütles, et retkel osalejad saavad näha nii hiljaaegu restaureerijate käe alt tulnud mõisahooneid kui ka selliseid häärbereid, kus kolhoosiaegu tehtud remonditööd on seni veel üle käimata. Mängu idee tekkis mullu Viljandimaal, kui külalisi nõustus vastu võtma 11 mõisa, nende hulgas nii koole kui eramõisaid. Suvega tuli kokku 8000 külastajat ning ühes menukamas mõisamajas loeti päevaga kokku ligi tuhat külalist. Tänavu on külastajatele avatud mõisaid üle Eesti, kuid tihedamalt jääb avatud mõisakoole endiselt Viljandimaale. Esimesest koolist saab külastaja võtta passi, kuhu iga külastatud mõisa kohta lüüakse tempel. Kolm-neli mõisa päevas Kõivu sõnul on reaalne külastada päevas kolm-neli mõisa. Füüsiliselt jõuaks kuue päevaga ju kõik 29 läbi käia, aga siis ei jääks kohapealse programmi jaoks üldse aega. «Siis läheb pealiskaudseks tormamiseks, ajalood ja aastaarvud ühtesamasse auku, meelde ei jää nagunii midagi,» märkis Kõiv. Tema sõnul püüab mäng teada anda, et mõis on Eesti kultuuripärandi osa – ühelt poolt peavad mõisakoolid hakkama saama ruumides, mis pole kooliks ehitatud. Teisalt on nendes majades juba 80 aastat koole peetud, järelikult saab mõisa kultuuripärandit laste kasvatamiseks kasutada, märkis Kõiv.
|
|||||||
|
