Meil oli esimesel missioonil väga hea algus. Partnerüksuste kindral sõitis oma julgestusmeeskonnaga ümbruskonnas ringi ja otsustas plaaniväliselt minna sinna, kuhu turvalisuse seisukohalt poleks ehk pidanud minema. Selle tulemusena jäid nad üsna halvasti tule alla ja me pidime nad sealt välja aitama. Vastastikuse usalduse loomiseks oli paremat algust raske soovida.
Salajane eriüksus endist: me ei ole kõvad mehed
Nii rääkis Postimehele Eesti kaitseväe eriüksuse liige, 33-aastane, nimetagem teda Õpetajaks. Tema kaitseväe kogemus on viisteist aastat.
Afganistanis kahel riigisaladusega kaetud missioonil käinud eriüksuslased said kaitseväe eriloal esimest korda õiguse rääkida avalikkusele oma ülisalajasest tööst.
«Minule isiklikult oli meeldejäävaim hetk esimese lahingoperatsiooni algusest, kui kopterist välja astudes tajusin esimest korda reaalsust. Mõistsin, et siit alates on vaja ellujäämiseks rakendada kõike varemõpitut,» meenutab teine eriüksuslane, 27 -aastane. Nimetagem teda kunagise spordiharrastuse järgi Korvpalluriks. Tema kogemus kaitseväest on kümme aastat.
Korvpallur käis «afgaanis» eriüksuse teise missiooniga. Mehe sõnul muutus kopteris sel hetkel kõik sekunditega. «Oli ärevus ja hetk hiljem, kui kahe jalaga juba maas seisin, tabas mind äkki täielik rahu,» ütleb ta.
Korvpalluri esimene lahingülesanne venis eriüksuste tavalistest ajalisest piirist (keskmiselt kuni 12 tundi) oluliselt pikemaks. Lahingplaan muutus. Päevast sai öö ja ööst hommik. Korvpallur meenutab seda kui füüsiliselt kurnavat lahingoperatsiooni.
Maastikuolud vahetusid pidevalt. «Ühel hetkel olime justkui Eestis kuskil tavalisel heinamaal, järgmiseks juba mägedes, kus nelikümmend kraadi sooja,» jutustab ta. «Kõige lõpuks tuli veel maisitõlvikuid täis põld, kus me põlvist saadik mudas sumpasime. Justnagu kuskil Vietnamis. Aga ülesanne sai täidetud.»
Mida veel eriväelased oma tööst rääkisid? Kuidas sujub nende koostöö USA eriväelastega?
Loe laupäevasest Postimehest või Postimees Plussist.