Metropolitani lavale jõudnud Teele Ude lugu tõestab, et alla ei maksa anda kunagi – ka siis mitte, kui sa klassikalise balleti normide järgi liiga lühike oled.
Eesti lühim baleriin tantsib end läbi vasktorude
2. juuni 2010, 09:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teele Ude nime panin esimest korda tähele 2009. aastal, kui leidsin selle Helsingi balletikonkursile kvalifitseerunud tantsijate nimekirjast. Guugeldasin ja suur oli minu üllatus, kui selgus, et samanimeline tüdruk lööb kaasa Cirque du Soleil’ show’s «Wintuk», mida see meelelahutustööstuse gigant etendab New Yorgis.
Guugeldasin veel ja avastasin ühe viie aasta taguse intervjuu, milles Teele Ude, toona veel 18-aastane, räägib sellest, kuidas ta pidi oma perspektiivitu pikkuse – «kõigest» 146 sentimeetrit – pärast pooleli jätma õpingud Tallinna balletikoolis. «Minu unistus on saada baleriiniks,» ei jäta ta selles jonni. Või siis nii on lood, mõtlesin ja jäin ootama sobivat juhust, et killud kokku kleepida.
Juhus tuli peagi. 1. mail jõudis ka siinsetele kinoekraanidele otseülekanne ühest maailma nimekamast ooperimajast Metropolitani Ooperist, seal etendatavast Gioachino Rossini ooperist «Armida», nimiosas nimekas Renée Fleming. Kes juhtus nägema, pani ilmselt tähele ka üht «kütkestavat noort tüdrukut punases kleidis, kes hoiab käes Cupido vibu», nagu märgib The New York Times «Armida» retsensioonis. Armastus – Teele Ude, võis tiitritest lugeda.
Liiga lühike!
«Tahaksin teist Postimehe tarvis väikese portreejutu teha, Meti lavale ei astu eestlase jalg just kuigi sageli. Rääkimata Cirque du Soleil’st. Kas oleksite nõus?» meilisin leitud aadressil New Yorki. Vastus viibis. Ja siis järsku: «Ma väga vabandan, et ei jõudnud vastata varem, oli väga kiire. Helistage /---/.» Helistasin. Kokkuvõte järgnenust on teie ees.
Kuhu kiirustate? «Valmistun kontserdiks, mis on 13. juunil. Tantsin «Sinilinnu» pas de deux’d. See on seoses minu õpetaja Gelsey Kirklandiga,» selgitab 24-aastane tantsija. Oot-oot, Gelsey Kirklandiga? Sellesama Kirklandiga, keda Barõšnikov nimetas oma põlvkonna suurimaks baleriiniks ja keda silmas pidades seadis Balanchine ise nii mõnegi tantsu?
Sellesamaga jah, ütleb Ude. «Võtsin siin tema käest eratunde, klappisime ja kui Cirque du Soleil’ leping otsa sai, pakkus ta koos abikaasa Michael Tšernoviga, kes on samuti pedagoog ja koreograaf, enese juures korterit – muide, selle juurde kuulub koguni pisike balletisaal. Mina aitan tal õpetada ja tema õpetab mind.»
Just Kirkland oli see, kes valmistas Ude ette ka Helsingi konkursiks. Kirklandi assistendi ja tantsijana on eestlane tegev ka septembris New Yorgis avatavas Gelsey Kirklandi Klassikalise Balleti Akadeemias – tantsijana selles mõttes, et kooli juurde on kavas moodustada ka oma trupp.
Kahetsusväärsel kombel selgub, et legendaarne baleriin on koos oma õpilasega juba Eestiski käinud – kahetsusväärselt tegemata jäänud intervjuu pärast! Lepime kokku, et järgmine kord.
Kuidas siis ikkagi nii, et Kirkland näeb Eesti lühimas baleriinis, veel lühemas kui Eve Andre, Eesti rahvusballeti «pisikeses» solistis, potentsiaali, aga Eestis pole Teele Ude rakendust leidnud? Paus, mis järgneb, on pikk.
Tõsi ta on! Reeglid, mille järgi klassikalise balleti maailmas mängitakse, on karmid – kas ka õiglased, pole siinkirjutaja otsustada –, takistuseks eluunistuse realiseerimisel võib saada ainuüksi liiga suur pea ja alalõug või hoopis nina ja kõrvade ebaloomulik kuju – seda kõike ja veel paljut muudki arvestatakse ka vastuvõtul Tallinna balletikooli.
Ka pikkus loeb. Kui oled lühem kui 160, ei võta need kõige suuremad trupid sind jutulegi, ettetantsimisest rääkimata. Ole sa ükskõik kui usin, andekas ja omapärane – miniatuurne ja filigraanne –, nagu iseloomustab Udet Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna juhataja Tiina Ollesk – selles koolis jõudis Ude õppida aasta jagu päevi, enne kui New Yorki siirdus.
«Pikkus on olnud mulle üks suur peavalu, selle pärast olen ma valanud palju pisaraid, aga see on mind elus ka aidanud,» tunnistab Ude, pidades silmas seda, et lühike kasv on avanud hoopis teistsuguseid uksi, kas või sellesama Meti või ka Cirque du Soleil’ oma.
«Muidugi olnuksin väga õnnelik, kui saanuks balletikooli lõpetada ja pääsenuks Estonia truppi, aga... olen õnnelik ka siin. Olen hakanud mõistma, et probleem ei ole niivõrd pikkuses eneses, kuivõrd selles, kuidas ma end ise selle pikkuse juures tunnen ja kui olulisele kohale selle oma maailmas panen. Usun, et miski ei ole võimatu... isegi minu pikkuse juures,» ütleb ennast kogu hingega balletile pühendanud Ude.
Tsirkus varvaskingades
Eelkõige pikkuse pärast, väljundit leidmata, lahkus Ude 2007. aastal ka Eestist – pärast seda, kui Cirque du Soleil oli ta neile saadetud tutvustusvideo põhjal katsetele kutsunud ja kohe pärast seda ka kaheaastast kontrahti pakkunud. «See oli Maria Seletskaja (Eesti baleriin, kes teenib leiba Zürichi Balletis – toim), kes ütles, et nad otsivad ebastandardseid tantsijaid ja soovitas mul neile oma video saata,» tänab Ude tagantjärele oma kolleegi.
Nii sattus Ude «Wintuki» nime kandvasse show’sse, kuhu oli otsitud väikesekasvulist, isikupärase karakteriga balletitantsijat, kes oleks valmis tegema ka trikke. Tsirkusetrupi või täpsemalt truppidega õigupoolest tegemist ongi, kõige kuulsamaga üldse – see on rohkem kui tuhandest artistist koosnev korporatsioon, maailma suurimaid etendusasutusi, kel on korraga eri paigus laval kuni 18 erinevat spektaaklit, mille kogukäive ulatub 800 miljoni dollarini aastas.
Kes ei tea, siis Cirque du Soleil’ omanikuks on endine tsirkuseartist ja miljardär Guy Laliberté, kellest maailma press kõneles viimati siis, kui ta 2009. aastal turistina enesele kosmosereisi ostis.
Üks neist show’dest, seesama «Wintuk», kus Teele Ude balletti tantsivat Varjutüdrukut kehastab, tuli 2007. aastal lavale Madison Square Gardeni rohkem kui 4000-kohalises WaMu teatris. See on koguperelugu poisist, kes läheb otsima lund, mille talv on ära kaotanud. Teekonnal, kus teda ka Varjutüdruk saadab, kohtub ta muinasjutuliste tegelaste, nii heade kui halbadega. Fantaasiarikas kujundus, trikid, tants ja elav muusika põimuvad uhkeks spektaakliks, mida ka uueks tsirkuseks nimetatakse.
Ühelt pildilt on näha, kuidas Ude turnib varvaskingades Vene latil – tegu on tsirkuses laialdaselt kasutatava horisontaalse teibaga, mida kaks artisti otstest hoiavad, et kolmas saaks sellel kõikvõimalikke trikke sooritada, saltodeni välja, sealjuures tasakaalu säilitades. Hirmus!? «Ainult esialgu,» ütleb Ude ise. «Treeningutel sai juba ära kukutud, siis olid pehmed matid all, etenduste ajal juhtus seda ainult korra ja ka siis püüdis üks akrobaat mind kinni, nii et midagi hullu ei sündinud.»
Varjutüdruku karjäär kestis kaks aastat jutti – kummalgi kaks kuud järjest, 110 etendust korraga, mis teeb kaks päevas. Nii ühel kui teisel hooajal eelnes sellele kuuekuine ettevalmistusperiood Montrealis asuvas Cirque du Soleil’ peakorteris, kus lihvitakse perfektsuseni kõik, mis selle firmamärgi all maailma paisatakse.
Aitäh, Met!
Kui kontraht 2009. aastal läbi sai, ei kippunud Ude seda pikendama. «Nautisin seda aega kogu hingest ja õppisin tohutult, aga miski kripeldas kogu aeg – tahtsin proovida ka muud. Nii palju unistusi, nii palju veel avastada... Mõtlesin, et kui jääksin, teeksin üht ja sedasama rolli võib-olla kümme aastat järjest... Pidin riskima ja lahkuma parimalt töölt, mida üks artist võiks soovida, sest see trupp hoolitseb oma inimeste eest kuninglikult – ole ainult mees ja esine.»
Metropolitani Ooperisse, «Armida» lavastusse sattus Teele kuulutuse peale, mida märkas juhuslikult. Valikusõel osutus tihedaks, vaat et tihedamakski kui Cirque du Soleil’ puhul, selja taha tuli jätta sadakond konkurenti.
Ka siin otsiti isikupärase karakteriga väikesekasvulist tüdrukut, kuid mitte tantsijat, vaid seda, kes oskaks ennast miimiliselt väljendada, aga ka õhus keha valitseda – sest Armastuse-nimeline tegelane peab «Armidas» olema ühtlasi akrobaat, näiteks kukub ta kohe etenduse alguses lavale taevast, nagu Amorid ikka.
Lavaaega jagub Udele küll ja küll – ta on püünel siis, kui õhus on armastust. Ja ooperites, nagu teada, on seda palju, iseäranis «Armidas», mille nimitegelane armastuse ja kättemaksu vahel heideldes üksteise järel mehi võrgutab ja neid hukutab.
Olgu lõpetuseks kaks sissekannet elektroonilisest suhtlusvõrgustikust Twitter. «Eile oli üks õnnelikumaid õhtuid minu elus... esietendus Metis,» kõlab neist esimene, tehtud 13. aprillil. Ja teine, pärit 2. maist: ««Armida» HD, vanemad nägid mind esinemas Eestis... Aitäh, Met... :)»
Teele Ude
• 24-aastane Teele Ude on sündinud Viljandis
• Ta on lõpetanud Viljandi Jakobsoni-nimelise gümnaasiumi (2005). Õppinud Tallinna balletikoolis (1996–2003) ja Tallinna Ülikooli koreograafiaosakonnas (2005–2007). 2007 siirdus USAsse. Täiendanud end mitme õpetaja, sh kuulsa Gelsey Kirklandi juures New Yorgis.
• Aastail 2007–2009 tegi kaasa Cirque du Soleil’ lavastuses «Wintuk», praegu osaleb Metropolitani Ooperi lavastuses «Armida» (pildil).