Marek Tamm: helid ja sõnad

Marek Tamm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marek Tamm
Marek Tamm Foto: SCANPIX

Veebruaris rõõmustas ECM kahe uue eesti nüüdismuusika plaadiga: Helena Tulve viit heliteost koondav «Arboles lloran por lluvia» ja Erkki-Sven Tüüri seitsmenda sümfoonia ja klaverikontserdi salvestis. Plaadid on korraga väga erinevad ja väga sarnased, see inspireerib neid kõrvutavalt vaatlema.

Esimesena torkab silma, et mõlemad heliloojad väärtustavad üsna ühtmoodi nii heli kui sõna. Tulve muusika sünnib selgelt sõnade rüpest, tekst kujundab helide iseloomu, markeerib nende piirid. Tüüri «Seitsmes sümfoonia» on tema loomingus erandlik, see on koorisümfoonia, kus helid ja sõnad astuvad huvitavasse dialoogi, ja isegi kui instrumentaal on selgelt esiplaanil, on lõpuks siiski vokaal (tsitaadid armastuse, kaastunde ja sõnade väest) see, mis kujundab teose paatose.

Ideelises plaanis on mõlemad heliloojad selgelt millegi tervikliku otsinguil, neid kannustab iha luua erinevatest osistest midagi sellist, mis on suurem liidetavate summast. Kui Tulvel kasvab tervik välja pigem seostamise ja sulandamise teel, siis Tüüril ennekõike läbi töötlemise ja kasvatamise. Tulve muusika manab silme ette looduslikke maastikke, Tüüri oma arhitektuurseid monumente. Kuid mõlemad otsivad orgaanilist harmooniat, midagi sellist, mis liidaks maailma kõige loomulikumal moel, mis lepitaks ja ühendaks.

Kusjuures see soov ei kajastu üksnes helides, vaid ka sõnades. Tulve teosed seovad sujuvalt üheks tekste, mis pärinevad judaismi, kristluse ja islami traditsioonist, Tüüri «Seitsmes sümfoonia» põimib sama enesestmõistetavalt fraase nii budismist, hinduismist, kristlusest kui ka popkultuurist. Kõnekalt viitab sümfoonia pealkiri «Pietas» korraga nii kaastundele kui (religioossele) pühendumusele, mitte juhuslikult ei ole teos pühendatud inimesele, kes neid ideaale tänapäeval ehk kõige ehedamalt kehastab – Tenzin Gyatsole ehk dalai-laamale.

Ideeliselt väga sarnased, tunduvad kahe helilooja kompositsioonimeetodid üksjagu erinevad. Juba viimased kümmekond aastat lähtub Tüür oma heliloomingus nn vektoriaalsest meetodist, mis tähendab teose komponeerimist kindlatest algelementidest, mis hakkavad põimuma, kasvama ja arenema, kuniks moodustavad uue terviku. Tüüri muusikat kuulata tähendab otsekui jälgida uue hoone kerkimist, kusjuures pidevalt saab üllatuda vormidest, mida see hoone võtab.

Tulve muusikale näib aga olevat omane pigem nn spektraalne meetod, mille järgi muusika algelemendid pole mitte noodid ja nende kombinatsioonid, vaid helid ja nende seesmised struktuurid. Tema teosed näivad välja kasvavat süvenemisest erinevatesse helidesse, nende sisemusse ja seostesse teiste helidega. Tulve muusika pakub meile väga rikkalikke ja tihedaid helimaastikke, tema teoste kuulamine on otsekui vaimne rännak, orgudes ja mägedes, kesk sosinaid ja karjeid, kusjuures kunagi pole kindel, kuhu see välja viib.

Viimaks ei saa jätta mainimata, et mõlemad plaadid pakuvad hiilgava näite helilooja ja interpreetide loomingulisest koostööst. Tulve plaadilt jääb veel pikaks ajaks kõrvus helisema sopran Arianna Savalli lummav hääl, mille kõiki võimalusi helilooja on võtnud proovida. Tüüri kaks suurteost on saanud aga Paavo Järvi juhatatud Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestri esituses ilmselt parima võimaliku vormi.

Helena Tulve, «Arboles lloran por lluvia», ECM 2014

Erkki-Sven Tüür, «Seventh Symphony. Piano Concerto», ECM 2014

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles