Kaks näidet, kuidas teha head enesereklaami

Kui Marko Reikop ja Anu Välba kuulutasid oma saates «Paar» välja hääletuse, millega vaatajatel oli võimalik Välba saata tööle trollijuhiabina, Reikop padjakloppijaks või koerake Baruto jahile, tundsin pettumust. Sellised eksperimendid olid seni kirutud reaalitite pärusmaa. Ekraani alumises servas pidevalt muutuvad numbrid mõjusid odavalt ja jäid mind segama, samas kui mu kümneaastane poeg mängule aktiivselt kaasa elas.

Positiivne ja rahustav oli kuulda, kuidas Välba rääkis tänasest ilmast, soovitas minna Kadrioru parki valgusfestivalile, vaadata telesaadet «Meie», homme aga «Pealtnägijat», ülehomme «Paari» või kõigil, kel võimalik, sõita trolliga lõpp-peatusesse, sest juubelit tähistava Estonia ees toimuvad «Georgi» filmivõtted.

Kui Tallinna trammidesse-trollidesse ilmusid esimesed reklaamiekraanid, lootsin salamisi, et võib-olla hakatakse reisijaile ütlema ka peatuseid. Seda ei juhtunud. Olgugi et ühistranspordis näidatav reklaam otseselt kõrva ei karju, segab see siiski.

Paar kuud tagasi ostis Skype enda reklaamiks trammi, kattis istmed uute katetega ja kuulutas, et selles trammis saab tasuta sõita. Pressiteade jättis mu küll ükskõikseks, kuid kui selle trammiga kogemata sõitma sattusin, siis nägin, et tuju ei läinud paremaks mitte ainult minul, vaid näiteks ka vene mammidel, kes elus esimest korda Skype’ist kuulsid, õigemini trammiseintelt lugesid.

Selline tramm mõjus positiivselt, sest sõitjad said midagi vastu – puhta trammi ja tasuta sõita. Välba jutt, mis tegelikult oli telesaate «Paar» reklaam, mõjus aga positiivselt seetõttu, et ta ise oli trollis, istus esimesel istmel, mikrofon käes. Tema pöördumine oli isiklik, muutes sõidu armsaks ja soojaks.