Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni kuuluv Juku-Kalle Raid tegi ettepaneku katkestada Ukrainas toimuva tõttu Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimine parlamendis ja koostas ka vastava avalduse riigikogule ja välisministrile. Seni on avaldusega ühinenud vaid Andres Herkel.
Riigikogu väliskomisjoni kuuluv Raid ütles Postimehele, et tema avalduse mõte on katkestada piirilepete ratifitseerimine riigiga, kes ründab teist riiki, millega tal on piirileping. «See pole absoluutselt õige moment, kus selle asjaga edasi minna,» lausus ta.
Raidi hinnangul tuleks Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimine edasi lükata nii kauaks, kuni Venemaa käekiri ja olukord Ukrainas ei muutu.
Raidi avalduse täistekst:
«Meie, allakirjutanud Eesti Vabariigi Riigikogu liikmed, teeme ettepaneku peatada Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisprotsess.
Oleme kindlalt veendunud, et igal riigil peab olema kindel piir ning toetame seetõttu igati Eesti-Vene heanaaberlikke, rahumeelseid ja korrektseid suhteid, mille hulka kuulub ka piirilepingu ratifitseerimine.
Ometi oleme kaotanud seoses viimaste sündmustega Ukrainas usu sellesse, et Venemaa on valmis rahvusvahelisi norme järgima. Mistahes lepingu ratifitseerimine riigiga, kes on faktiliselt asunud toetama kriminaalseid ja terroristlikke rühmitusi teise riigi territooriumil, ei ole lihtsalt sünnis ja eetiline.
Meile on oluliseks signaaliks asjaolu, et enamus G8 riike, kes on meie sõbrad ja liitlased, nende hulgas USA, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Kanada on deklareerinud oma keeldumist mistahes majandusdiplomaatiliste suhete jätkamisest Venemaaga.
Agresssioon ei ole üksnes aktiivne tegevus, vaid ka aktiivne tegevusetus. Olukorras, kus Krimmis asuva Ukraina laevastiku ülemjuhataja vandus truudust Venemaale, tähendab Venemaa vaikimine vaid seda, et truudusevanne oma kodumaa reetnud kõrgeimale ohvitserile on vastu võetud. USA riigisekretär on Venemaa tegevust nimetanud «otseseks agressiooniks».
Kuni tänini on Eesti ja Venemaa vaheline piiriläbirääkimiste protsess olnud suhteliselt edukas ja jõudnud punkti, kus see võib jõuda oma loogilise ja heanaaberliku lõpuni. Venemaa suhtumine traagilistesse sündmustesse Ukrainas seab aga selle protsessi jätkumise mõttekuse küsimärgi alla.
Venemaa käsutuses on majanduslikud, poliitilised ja moraalsed võimalused, et hoiduda olukorra eskaleerimisest Ukrainas. Venemaal lasub moraalne kohustus aidata talle – Venemaa võimuesindajate väitel – sõbralikul slaavi rahval lahendada keerukad siseprobleemid. Venemaal lasub kohustus austada Ukraina vabadust ning ka valikut Ida ja Lääne vahel. Me usume, et Venemaal on poliitikuid ja kodanikke, kes suhtuvad Ukrainas toimuvasse kaastunde ja omakasupüüdmatu abistamissooviga.
Kuid täna, 3. märtsil 2014. aastal seisame me fakti ees, kus meie parlamentaarne kohus, meie valijate tahe ja Eesti riigi julgeolek nõuavad Eesti-Vene piirilepinguprotsessi külmutamist, kuni Venemaa näitab oma tegudes soovi suhelda oma naabritega vastavalt rahvusvahelistele õigusnormidele ning tavadele.»