Erandkorras on võimalik piirata teiste riikide teleprogrammide levi Eestis, kuid selleks on ette nähtud üpris keerukad eelnevad sammud, muuhulgas nende riikide ja eurokomisjoni teavitamine.
Kas Eestis saaks propagandat edastavaid Vene telekanaleid piirata?
4. märts 2014, 12:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuid seda tehakse vaid tõsise vajaduse korral, kui on ilmne, et teise riigi telekanal kutsub üles vägivallale, õhutab näiteks rahvuspinnal vihkamist ja vaenu ning püüab destabiliseerida olukorda riigis,» märkis tehnilise järelevalve ameti side- ja meediateenuste osakonna nõunik Peeter Sookruus Postimehele.
Näiteks on varem Leedu peatanud venekeelse telekanali Pervõi Baltiiski Kanal (PBK) Venemaal, Valgevenes või mujal väljaspool Euroopa Liitu toodetud saadete edastamise Leedu territooriumil pärast seda, kui üks saade eitas nõukogude võimu kuritegusid Leedus. Praegu on telekanalite leviku piiramine tulnud kõne alla seoses kriisiga Ukrainas, millest rääkides edastavad Vene telekanalid vaid propagandat.
Kuidas teleprogrammi piiramine käib, sätestab televisiooni- ja raadiovaldkonna toimimist korraldav meediateenuste seadus. «Kui üldjuhul tavaoludes kehtib Eestis ja mujal Euroopas põhimõte, et teisest riigist pärit tele- või raadioprogrammi vastuvõtmist ja taasedastamist ei piirata (seda tehakse vaid seaduses ettenähtud juhtudel), siis kriisioludes saabki tegutseda nende erijuhtude vormis,» märkis Sookruus.
«Siin tuleb arvestada, et mehhanismid kriisi korral teisest riigist pärit teleprogrammi levi piiramiseks on erinevad ja sõltuvad sellest, kas tegu on Euroopa Liidu liikmesriigi tegevusloaga tegutseva telekanaliga või asub see telekanal mõne kolmanda riigi jurisdiktsiooni all,» rõhutas Sookruus.
«Esimestel juhtudel on kriisioludes käitumise mehhanism märksa keerulisem: võimalikest piirangutest tuleks siis teavitada ka selle telekanali päritolumaad ja Euroopa Komisjoni, sealjuures hästi põhjendades, miks peame piiravaid vastumeetmeid tingimata vajalikuks,» selgitas ta. «Kolmandate riikide puhul võib toimida kiiresti ning meie sammudest pole veel mõnda osalist teavitada tarvis.»
Venemaa kuulub küll kolmandate riikide hulk, kuid ka mitmed Venemaal toodetud saadetega teleprogrammid tegutsevad ja levivad meil ning paljudes teistes Euroopa maades mõne EL liikmesriigi tegevusloa alusel. «Seega rakenduks neile kriiside korral eelpool mainitud keerukamate sammudega mudel,» tõdes Sookruus.
«Keskseks lähtekohaks ja mõõdupuuks on neil juhtudel meediateenuste seaduse paragrahv 19 lõige 1, mis ütleb: meediateenuseid osutades ei tohi üheski saates õhutada vihkamist soo, rassilise või etnilise päritolu, veendumuste või usutunnistuse alusel või alavääristada õiguskuulekat käitumist või kutsuda üles õigusrikkumisele. Sama seadus ütleb, et televisiooni- ja raadioteenuses ei tohi edastada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut oluliselt kahjustavaid saateid, eelkõige selliseid, mis sisaldavad pornograafiat või propageerivad vägivalda või julmust,» märkis TJA nõunik.
«Nende reeglite vastu ilmsel ja tõsisel eksimisel ning tajudes neis ohtu meie õiguskorrale ja stabiilsusele võib riik sekkuda ning seaduse alusel saab järelevalveasutus TJA teha näiteks teise riigi teleprogrammi Eestis taasedastavale sideettevõtjale ettekirjutuse ja nõuda sellise teleprogrammi taasedastamise kiiret lõpetamist oma võrkudes,» sõnas Sookruus.
«Teise riigi teleprogrammi siinse levi otsustav piiramine on tõsine samm, seda kaalutakse olukorda hinnates igakülgselt ja teadmisega, et ilmse vajaduse tekkimisel riik seda ka kasutab,» rõhutas Sookruus.