Sel nädalal helises tuhandetele koolijütsidele suvevaheaja kell. «Kooliõpetaja laugelt veereb pisar. Ta läheb klassituppa, jääb tühjade pinkide vahele seisma ja mõtleb kaua. Ära läksid! Ära läksid need, kes talle küll vahel sünnitasid meelehärmi, aga ometi nii armsad olid.» Nõnda kirjeldab kojuminekupäeva Oskar Luts «Kevades». Mäletate, kuidas Arno ütles Teelele, et ees ootavad kodu… lilled… heinamaa… päikesepaiste…
Tähendusega koolimajad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti kirjandusloos on palju mõtlema virgutavaid kujunemislugusid, mis avavad koolielu sündmuste, õpetajate ja õpilaste olemiste-tegemiste kaudu huvitava, poeetilise ja tulevikku vaatava maailma.
Niisugusest õhustikust pakatab Lutsu «Kevade», Anton Hansen Tammsaare «Tõe ja õiguse» teine köide, Jaan Krossi «Wikmani poisid», Mats Traadi «Inger» ning Leelo Tungla mälestusteraamatud «Seltsimees laps» ja «Samet ja saepuru».
Arter esitleb seekord nendes teostes kirjeldatud koolide hooneid.