Peeter Paanide põlvkond: juba suured, aga ikka ema tiiva all

Marju Himma-Kadakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Paan on šoti romaani- ja näitekirjaniku J. M. Barrie loodud tegelaskuju, kes keeldub suureks kasvamast, veetes oma igavest lapsepõlve väikesel saarel nimega Eikunagimaa.
Peeter Paan on šoti romaani- ja näitekirjaniku J. M. Barrie loodud tegelaskuju, kes keeldub suureks kasvamast, veetes oma igavest lapsepõlve väikesel saarel nimega Eikunagimaa. Foto: Illustratsioon: Eero Barndõk

Pärast kõrghariduse omandamist elavad noored endiselt vanematekodus. Või võtavad seljakoti, et ilmas ringi rännata ja juhutöödest elatuda. Abiellumine, laste saamine, püsiva töökoha leidmine ja oma kodu ei kuulu nende vaja-teha-nimekirja esikümnesse. Saage tuttavaks: see on Peeter Paanide põlvkond.

Madis* lõpetas keskkooli 1999. «Sim­City» ja «Age of Empires» olid just näinud ilmavalgust ning vennaga kahasse tuunitud arvutitel oli neid mänge hea pimendatud toas varaste hommikutundideni klõbistada. TTÜsse «seda arvuti-värki», nagu vanaema ütles, õppima minna tundus igati mõistlik – mingi töö pärast ju ikka saab.

Aga tuli välja, et ei saanud. Sest koolis püsimine eeldas rohkemat kui vanade arvutite up-grade’imist ja öiseid mängumaratone. «Kaks semestrit petsin ära,» märgib Madis mõtlikult arvutihiire alla kogunenud mustust näppides. Tuppa, milles istume, ei paista endiselt valgust. Akna ees on tumesinine autopiltidega ruloo.

Ülikoolidiplomi sai Madis hiljem siiski kätte. Küll vaid 3+2 bakalaureuse oma. Aga erialast tööd ei leidnud. «Ega ma vist väga otsinud ka,» kostab ta napisõnaliselt. Praegu paneb ta aeg-ajalt perekonnatuttavatele ja sõpradele mõne arvuti juppidest kokku või käib mõne riist- ja tarkvaravea puhul aitamas.

Madis on, jah, äärmuslik näide. Ometi iseloomustab ta osakest oma põlvkonnast: keskmiselt kolmest 26–39-aastasest Eesti noorest kaks elab koos vähemalt ühe vanemaga ning teenib leibkonna sissetulekust vähem kui poole. Nad kuuluvad uude, Peeter Paanide põlvkonda – noored, kes ei kasva suureks. Nad lükkavad edasi iseseisva elu alustamist, tööle asumist ja järeltulijate saamist.

Hiljuti Eestis tõstatunud teema töötutest või mitte oma erialal töötavatest kõrgharitutest on samuti märk Peeter Paanide põlvkonnast. Olgugi et mõnel pool on selle generatsiooni hädad kirjutatud ka majanduskriisi arvele.

Elu mahub kohvritesse

32-aastane heledapäine, keskmisest sportlikum Urmas* on õppinud Tartu Ülikoolis, seejärel Kesk-Euroopa ülikoolis Budapestis, täiendanud end Amsterdami ülikoolis ning osalenud lõputul hulgal seminaridel-koolitustel alates India naisõigusest kuni ajajuhtimiseni.

Tal on krediitkaart. Selleks et lennupileteid osta ja Amazonist raamatuid tellida. Vahepeal oli tal Eestis ka auto, aga püsiva sissetulekuta on selle pidamine keeruline. Ta andis masina vanemate kasutusse. Ja ega Urmasel autot väga tarvis olegi. «Road trip’imiseks on odavam võtta sõpradega rendibuss, ja Brasiiliasse nagunii oma autoga ei sõida,» seletab ta.

Vestleme Urmasega Tartus tema lapsepõlvekodus. Poisiliku ja lihtsa sisustusega magamistoa laual lebab kulunud ilmega beež kohver. Šortsid, T-särgid, tuulejope, «Lonely Planet» ja erinevate tehnikavidinate laadijad lendavad sumadani, et sõita kaheks kuuks Portugali.

Terve ülikooliaja, mis on kestnud juba üle tosina aasta, ei olegi Urmas mujal elanud. Maja on suur – oleks tobe vanemate juurest üüri­korterisse kolida, nendib Urmas ratsionaalselt.

Tõesti, oleks tobe üürida korterit, kui su maine vara mahub kahte kohvrisse. Ühelt poolt on see Urmase sõnul teadlik valik, et hoida asjade hulka kontrolli all. Teisalt, ega projektitöödest tulnud rahanatuke ole andnud võimalust ka ülemäära kulutada.

Eestis on 25–39-aastaste seas tervelt kolmandik neid, kes ei ole vanematekodust mitte kunagi välja kolinudki.

Kõik jääb hilisemaks

Üks põhjusi, miks suur hulk noori, kes peaks olema iseseisvunud, elab nii Eestis kui ka Euroopas jätkuvalt vanemate katuse all, tuleneb mugavusest: külmkapp täidab end ja pesu saab samuti iseenesest puhtaks. Teine põhjus on veelgi pragmaatilisem: see kõik on tasuta. Ainus võimalus oma elamine soetada on säästa palgatööst – eeldades muidugi, et püsiv palgatöö on olemas – pisku pisku haaval ning loota, et panga protsendid ja laenu sissemakse suurus enne tarviliku summa kokkusaamist rallit ei tee.

Peeter Paanide põlvkonda kuulujate tunne, et nad on justkui millestki ilma jäetud, muutub küllap eriti teravaks, kui nad võrdlevad end kümnendi-kahe jagu vanematega. Nood, praegu neljakümnendatesse jõudnud, on hõivanud töökohad uutes ja arenevates valdkondades. Ja mida rääkida veel võrdlusest nn võitjate põlvkonnaga, kelle majanduslik ja sotsiaalne kapital kuhjus kiirete muutuste keskkonnas.

Nii lükkavadki nüüdisaja noored täiskasvanuks saamist võrreldes näiteks nõukogude ajaga edasi, tõdeb Tartu Ülikooli rahvastikuteadlane Mare Ainsaar. Kuni 1990ndateni ei olnud seda edasilükkamist eriti näha, sest lapsi saadi ikka suhteliselt noorelt. «Kunagi oli ütlus «kakskümmend kaks, viimane taks» ehk perekond loodi ja lapsed saadi 20ndates eluaastates,» lausub Ainsaar. «See oli justkui sotsiaalne norm.» Pärast kooli lõppu mindi kohe tööle. Saadud töökohal veedeti enamasti kogu järgnev elu.

Tänapäeval toimub elutsüklite järkjärguline edasilükkamine. «Õpitakse kauem, abiellutakse hiljem, lapsi saadakse iga aastaga natuke hiljem, tõsine ametiöö valitakse samuti pisut hiljem,» loetleb Ainsaar.

Euroopa sotsiaaluuringu andmetele tuginedes tegi Tartu Ülikooli värske doktor Ave Roots analüüsi. Sellest selgub, et kõige vähem on Euroopa riikide 25–39-aastaste hulgas palgatööl käinud Kreeka noori (60 protsenti); Eesti samas eas noored on suhteliselt töölembesed,

Euroopas koguni kolmandal kohal – rohkem kui 90 protsenti neist on teinud palgatööd.

Olen 29, aga meest pole

Triin* on reisinud läbi enamiku Euroopast, käinud Austraalias, Uus-Meremaal, Tais, Malaisias ja Singapuris. Tema vastused mu küsimustele jõuavad minuni Facebooki vahendusel Uus-Meremaalt.

Reiside vahel peatub Triin Tallinnas vanemate majas. «See on meie perekonna maja, minu vanavanaisa ehitatud,» kirjeldab ta, «ning seal elamine tähendab mulle midagi rohkemat kui lihtsalt mugavust.» Reiside ajal on ta kodu olnud ka pikemat aega hostelis – home away from home (kodu kodunt kaugel), nagu ta ütleb.

Triin tunnistab, et elustiili järgi liigitub ta Peeter Paanide põlvkonda. Huvitav, mille järgi ta nii arvab? «Ma olen 29 ja mul ei ole meest, lapsi ega pangalaenu ehk siis mitte mingeid asju, mis hoiaks mind ühes kohas kinni.»

Bakalaureusediplomi sai ta Tartu Ülikoolist. Õpitud erialal ta kunagi töötanud pole, kuid omandatud teadmisi kavatseb siiski muudes valdkondades tegutsedes ära kasutada. Pärast ülikooli lõppu töötas ta üle kolme aasta ühes ja samas kohas. «Oleksin seal veelgi edasi töötanud, kui oleksin näinud firmas arenguvõimalust,» sõnab ta.

Kuna Austraaliasse minek oli olnud Triinu eluunistus juba 11. eluaastast, otsustaski ta võtta reisi sinna ette just enne, kui tekivad kohustused, mis ei lase Eestist lahkuda – kodu, mees, lapsed. Millal need võiks ta ellu tulla? «Mul ei ole kindlat plaani, millal. Olen alati arvanud, et kui juhtub, siis juhtub. Enne 35. eluaastat tundub mõistlik.»

Mare Ainsaare sõnul on inimeste eluea pikenedes võimalik ette näha kahesuguseid elustrateegiaid. Üks võimalus on teha kiiresti läbi oma esimene elutsükkel: haridus, töökoht, abielu, lapsed. Siis on viiekümnendate alguseks elus justkui kõik saavutatud, aga endiselt jätkub loodetavasti nii tervist kui ettevõtlikkust ja palju-palju eluaastaid ootab veel ees. Nii võib ette võtta teisegi eluringi: uus haridus, uus töökoht, vahel ka uus pere.

Teine võimalus on läbida kõik need etapid aeglasemalt: pikendada lapsepõlve, õppimise ja töötamiseks ettevalmistuse perioodi. Ainsaar märgib, et kui varem oli Euroopa arenenud riikides suund sellele, et minna võimalusel varem pensionile, siis viimastel aastatel on ilmselge tendents, et inimesed töötavad kauem. See toob jällegi kaasa olukorra, kus eakamad inimesed püsivad töökohtadel, mis muidu võiksid minna noortele. Siiski, lisab Ainsaar, ei maksa karta sotsiaalset huvide konflikti, sest noored ja vanemad inimesed ei pruugi konkureerida samadele kohtadele.

Eri soovid, eri ootused

Ilmselt aitavad töökohtade sõbralikule ärajagamisele kaasa ka eri põlvkondade erinevad soovid ja ootu­sed. Noored, erinevalt oma vanematest, hindavad töökohal enam arenguvõimalust, rahulolu. Vanemad vibutavad aga näppu, öeldes: kui kindel töökoht ja sissetulek, tuleb teenida ja rahul olla.

Aga äkki jäävad Eesti nüüdsed Peeter Paanid edaspidigi lapsepõlve pikendama, reisivad ka 45-aastasena maailmas ringi, vallalised ja lastetud? Igatahes eristab neid teistest generatsioonidest isevärki suhtumine: elu peab eelkõige olema nauditav ja pakkuma rahuldust.

Loo autor on Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni doktorant. Vanuse poolest Peeter Paanide põlvkonda sobiv, kuid demograafiliste näitajate järgi selle vastand.

* Kõik usutletud noored soovivad elus edasiste ebameeldivuste vältimiseks esineda üksnes eesnimega. Nad peavad ju varem või hiljem hakkama korralikule töökohale konkureerima, ja kui siis tööandja nende taustauuringut tehes avastab, et tegemist on nooruse pikendajatega, ei tule see kindlasti kasuks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles