/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
Eesti kirjanduse sees või servadel elab üks teine eesti kirjandus, mahult väike, isegi niivõrd, et paljudele märkamatu, ent taotlustelt emakirjandusest suuremgi; kirjandus, mis pürgib keele piiridele ja nende taha, mis liigub võimalikkuse äärealadel ja idaneb teadvuse perifeerias.
«Olematute raamatute antoloogia»
Koostanud Kiwa
Paranoia Publishing Group Ltd 2014
See kirjandus on elanud oma risoomset elu juba vähemalt paar kümnendit, eriti soodus kasvukeskkond on talle olnud Tartu, ent oma võrseid on ta ajanud mujalgi. Seda «väikest kirjandust» on viljelenud näiteks rühmitus 14NÜ (Mait Laas, Paavo Matsin, Maarja Vaino) või sellised autorid nagu Erkki Luuk, Valdur Mikita, Kiwa, Kaspar Jassa, Mart Kangur jpt. Vahelduva eduga on püüdnud selle harali kirjandusperifeeria saavutusi lugejatele vahendada ajakiri Vihik.
6. veebruaril esitleti Kumus Tallinna XVI graafikatriennaalil multikunstnik Kiwa koostatud kogumikku «Olematute raamatute antoloogia», mis on siiani ilmselt kõige jõulisem katse tõmmata perifeerset eksperimentaalkirjandust tsentri rambivalgusesse. Esimest korda on püütud ühtede kaante vahele koondada esinduslik osa eesti eksperimentaalkirjandusest, trükitud tulemust koguni paaris tuhandes eksemplaris ja pakutud seda inglise rööptõlkes ka laiale maailmale.
Ühte kassetti (väga tähenduslik formaat!) on mahutatud tekste kuueteistkümnelt autorilt, enamik neist juba teenekad kirjanduseksperimentaatorid, ent nii mõnigi alles alustaja. Koostaja on teinud ära tõepoolest hinnalise töö, kiita võib samuti tema sisukat sissejuhatust; sama imetlusväärne on tõlkija Annika Laasi panus, kes on kõik need nõudlikud tekstid loovalt inglise keelde pannud.
Kasseti ümbrise vahelt paiskub tekstivihikuid otsekui küllusesarvest, igaüks pistab ise suunas plagama, moodustades kokku iseäraliku hargnevate teedega aia. Mitte iga vihik ei kõneta ühtemoodi intensiivselt, mõni jääb pelgalt ühe idee illustratsiooniks, mõni ei võta üldse eluvaimu sisse, ent mitmed suudavad luua väga iseäralikke fiktiivseid maailmu (eriti Sven Vabar), sugestiivseid situatsioone (Aare Pilv ja Kaarel Kurismaa) ja põnevaid keelelisi konstruktsioone (Salmo Salar ja Erkki Luuk).
Kasseti pealkiri on küll mõneti eksitav, sest sobib kõige paremini vaid koostaja sissejuhatusele ja paarile-kolmele kaastööle, samas kui ülejäänud vihikud moodustavad kokku pigem selle, mida võiks nimetada «Võimalike raamatute antoloogiaks».
Kõige enam meenutabki ettevõtmine 1960. aastal Pariisis asutatud «Potentsiaalse kirjanduse töökoja» (Oulipo) ühiseid antoloogiaid, mis püüdsid pakkuda näiteid kirjandusest, mida veel pole, ent mis võiks olla. Mitmed Kiwa kogumiku tekstid esindavad oulipolikke võtteid, olgu selleks Salmo Salari palindroom (1243 tähemärki – uus Eesti rekord!), Celer Tambre teadusartikli paroodia või Gennadi S. Kleini unenäokirjeldused.
Teatud määral viib «Olematute raamatute antoloogia» ellu selle, mida kümme aastat tagasi lootsid Berk Vaher ja Aare Pilv oma artiklis «Akna varastamine: eesti Y-kirjandus» (Vihik nr 9, 2004). Kaardistades toonast eksperimentaalkirjandust, mida nad panid ette nimetada «Y-kirjanduseks», jõudsid autorid järeldusele, et nimelt selles eesti kirjanduse allhoovuses peitub suurim ekspordipotentsiaal. Jääme huviga ootama.