Mis meist saab, küsis preili Agnes von Mönnikhusen vürst Gabrielilt. Ei tea, ütles vürst. Üldinimlik küsimus, üldinimlik vastus, aga mitte just meeldivate killast. Kui maailm muutub üha kiiremas tempos, kui pidevalt tuleb millegi uuega kohaneda, siis pole palju abi kinnitusest, et see, mis peab, tuleb kindlalt kõik.
Kuidas elu planeerida, kuhu istuda või astuda, kui puudub vähimgi kindlus selles, mida järgmine kvartal, viisaastak või kümnend võivad kaasa tuua? Selleks et olla oma saatuse sepp, peab teadma, mis suunas asjad laiemalt arenevad.
Abiks on tulevikuvisioonid, mis oma hüpoteetilisuses paistavad meile pikas perspektiivis siiski usutavamad kui ülehomne ilmateade. Tundub, et meie ootusi kujundavad peamiselt kaks trendi: ökopessimism ja tehnooptimism.
Lihtsustatult on ökopessimismi tuumaks veendumus, et keskkonnaprobleemide kuhjumine ja ressursside ammendumine toovad kaasa praeguse globaalse majandussüsteemi ja tehnoloogilise tsivilisatsiooni lõpu.
Tehnooptimism kinnitab vastupidist: pidurdamatu tehniline progress lahendab mitte ainult ökoloogilised, vaid absoluutselt kõik probleemid. Futurist Ray Kurzweil usub näiteks tehisintellekti ja surematuse leiutamisse lähikümnendeil.
Ulmefilmides on tehnooptimismist levinumad düstoopilised stsenaariumid, kus tehnika mitte ei lahenda inimkonna probleeme, vaid süvendab neid ja tekitab juurde või toob kaasa lausa apokalüpsise. Hulgas kõige tuntumais ulmekais, nagu Stanley Kubricku «Kosmoseodüsseia», James Cameroni «Terminaator» või vendade Wachowskite «Maatriks», püüab misantroopiline tehisintellekt inimest orjastada või hävitada.
Sel süngel düstoopilisel taustal paistab Spike Jonze’i filmi «Temake» («Her») tulevikupilt meeldivalt talutav: mitte utoopiline, aga mitte ka hirmuäratav. Filmi maailm ei erine tundmatuseni maailmast, kus me praegu elame, vaid näib selle küllalt ootuspärase jätkuna, olles vaid õige veidi kõrgtehnoloogilisem ja virtuaalsem.
Aastal 2025 võib klaasist pilvelõhkujaid olla veidi rohkem, arvutid võivad olla veidi edevamad ja veatu hääletuvastusega, kuid pastelseis ja sõbralikes interjöörides liikuvate inimeste probleemid suhete ja üksindusega on endised.
Üks neist inimestest on teiste eest tundeliste erakirjade kirjutamisega leiba teeniv vaikne suurlinnaüksiklane Theodore Twombly (Joaquin Phoenix). Theodore on mõne aja eest armsamast lahku läinud ja raskustes traumast ülesaamisega, kuni ta juhuslikult soetab tehisintellekti – iseõppiva opsüsteemi, mis talle Scarlett Johanssoni häälega rääkides seltsi pakub.
Kas empaatiline tehisintellekt võiks olla parem vastus inimese sotsiaalsetele, emotsionaalsetele ja romantilistele vajadustele kui teine inimene?
Miks mitte. Osalt rahuldab neid vajadusi ju juba tänapäeval olemasolev tehnika – tehiskaaslased, nagu armunukud või robothülgepojad –, ent nagu kirjutab Mari Laaniste ulmeteemalises artiklikogumikus «Katsed nimetada saart»: need on vaid inimese fantaasiamängu teostamise passiivsed vahendid, kellele ei loovutata vähimatki võimu.
Filmis on end Samanthaks nimetav tehisintellekt aga Theodorile võrdväärne partner. Keha tal pole, ent on nii emotsioonid kui vaba tahe.
Kuid tuleviku ennustamine pole Spike Jonze’i eesmärk. Teda huvitavad pigem igihaljad inimlikud emotsioonid ja vajadused, mille uurimiseks pakub ulme teretulnud nihestust, just nagu utoopiad ja antiutoopiad annavad võimaluse kõrvalpilguks senisele ühiskonnakorraldusele.
Romantiline ulme on teadagi viljakas žanr, sest armastus on tunne, mis fantastikaga hästi kokku kõlab. Vaid kaks näidet: Richard Curtise mullune «Ainult aja küsimus» ja Michel Gondry kümne aasta tagune «Karge meele igavene sära».
Viimasel on «Temakese» üldise tooni ja lahkuminekuraskuste teemaga eriti palju ühist – mis tundub arusaadav, kui meenutada, et «Sära» käsikirja autor Charlie Kaufman kirjutas ka Spike Jonze’i esimese kahe täispika lavastuse «Olla John Malkovich» ja «Adapteering» stsenaariumid.
Ning lisaks kaufmanlikult kummalisele fantaasiale ja vaimukusele sisaldab «Temake» hoolega välja peetud visuaali, häid näitlejaid, terast dialoogi ja realistlikku suhtevaatlust, mis toovad meelde Jonze’i ekskaasa Sofia Coppola kauni metropolieleegia «Tõlkes kaduma läinud». Nutikas, sõbralik ja kütkestav film.
Film
«Temake»
Režissöör Spike Jonze
USA 2013
Alates 28. veebruarist Tallinna,
Tartu ja Narva kinodes