Tuleval nädalal kinodesse jõudvas mängufilmis «Risttuules» lõi kaasa umbes 700 näitlejat, kes kõik vajasid ajastutruud kehakatet. Kostüümikunstnik Anna-Liisa Liiver käis küüditamisest kõneleva linateose jaoks neid Eestimaa taludest otsimas.
Hingekriipiv filmilugu
22. märts 2014, 11:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sissejuhatuseks olgu öeldud, et «Risttuules» on igas mõttes eriline film, mida iga eestlane lausa peab vaatama. Kõrgel kunstilisel tasemel tehtud mustvalge mängufilm omab praeguses plahvatusohtlikus poliitilises olukorras veelgi erilisemat tähendust.
See on teos, mida tehti noore stsenaristi ja režissööri Martti Helde eestvedamisel ligi neli aastat, teistekski tegijateks väga noored inimesed, ja nende loodu lausa rabab – muuhulgas massistseenide mastaapsuse ja teostusega. Kõik 700 näitlejat, kes neis stseenides kaasa lõid, valiti eelnevalt hoolikalt, igale tegelaskujule mõeldi elulugu ja otsiti sobiv kostüüm. Kostüüme leiti laenutustest ja ladudest, kuid tõetruuduse nimel sõideti neljal korral pea terve Eestimaa läbi, et autentseid 40. ja 50. aastate rõivaid leida.
«Täpselt pole neid seni keegi kokku lugenud,» tunnistab kunstnik Anna-Liisa Liiver (30). Kuigi originaalkostüüme saadi ka kostüümiladudest, nägid need tihti – just filmi konteksti arvestades – liialt head välja ning nõnda tekkis idee panna suurematesse ja kohalikesse lehtedesse kuulutused, et leida annetustena sobivaid autentseid ja päevinäinud hilpe.
«Nii suurt vastukaja poleks ma oodanud,» tunnistab Liiver, kes tundis erilist heameelt selle üle, kui vanad rõivad olid paigatud. «Tihti pidin annetajatele selgeks tegema, et vajamegi kulunud riideid.» Jutustab ju film 1941. aasta juunis Siberisse küüditatutest, kes läksid sinna sunnitööle, kaks kätt taskus ja seljas see, mis parasjagu seljas olema juhtus. Mõni vahetas riideid toidu või praktilisema rõivaeseme vastu.
Vahel pidi ukselt uksele käiv filmikunstnike tiim kuulma ka juttu, et just mullu tehti kevadpuhastust, mille käigus väärt riidehilbud lõkkesse lendasid. Ette näidati ka perealbumeid ja kuulda sai konkreetseid lugusid – näiteks mantlist, millega ema Siberist tagasi tuli, kangast, mille ta sellest või teisest linnast ostis… Palju oli inimestel anda ka rekvisiite. Liiverile meenub isetehtud kohver ja kotid, millega eestlased kaugelt naasid, ja nii rõivaste kui ka asjade kasutamist filmis tunnetasid tegijad kui austusavaldust nende kunagistele omanikele.
Mustvalgesse linateosesse on kunstniku sõnul ehk raskemgi filmitavat valida kui värvilisse. Ükskõik, kus ta ka asju otsimas ei käinud, oli fotoaparaat mustvalgeks seadistatud, et kohe näha, kuidas see ekraanil toimiks. Olgu lisatud, et kõik filmi liikumatud misanstseenid ja neis kasutatu on üksikasjalikult läbi arutatud – juhuslikku siit ei leia –, ja mõne sellise stseeni ettevalmistuseks kulus ligi neli kuud.
«Aastatepikkune töö on end ära tasunud, filmi vaadates on tunne võimas,» ütleb Liiver, kui kaua tehtud ja kaunikene valmis on saanud. Ta tänab kõiki, kes riideid annetasid ja lugusid jutustasid.
Tõesti on kummaline, et «Risttuules» just praeguses ajahetkes ekraanile tuleb.