Laaneots küüditamisest: maailm pole nii ohutu ja roosiline, kui mõned arvavad

Toomas Randlo
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erukindral ja endine kaitseväe juhataja Ants Laaneots
Erukindral ja endine kaitseväe juhataja Ants Laaneots Foto: Peeter Langovits

Erukindral Ants Laaneots rääkis projekti «Kogu Me Lugu» raames sellest, kuidas ta 65 aastat tagasi küüditati ning milline oli elu Siberis.

«1949. aastal sattus meie pere märtsiküüditamise alla. Mina olin siis väike, natuke üle aasta vana,» meenutas Laaneots. «Need, kes kodus olid, saadi kätte. Kodust saadi kätte minu ema ja tema vend, onu Elmar.»

«Nii algaski see Siberi elu. Mäletan, kui nelja aastane olin, siis nägin ühte voori ja onu ütles, et leedulasi toodi. Eesti peresid oli meie külas kaheksa ja leedukaid toodi umbes sama palju juurde. Seal olid kõik, kas välja saadetud või küüditatud alates tsaariajast.»

Laaneotsa sõnul töötasid eestlased kohtadel, kus oli vaja tehnikaga tegeleda. «Vanemad olid kõik tööl. Me püüdsime kalu, õppisime ujuma, käisime mägedes, korjasime marju. Eks söögiga oli probleeme. Esimest korda sain kuivatatud õuna proovida, kui teine onu, kes oli Eestis, sai teada meie aadressi. Arvan, et olin seitsmeaastane, kui esimest korda proovisin kuivatatud õuna. Küll oli hea.»

«Läksin Venemaal kooli kuueaastaselt. See juhtus nii, et naabripoiss Petka, kes oli minust aasta vanem, kutsus mind kaasa. Ma läksin temaga kaasa, istusin seal, tegin seda, mida teised. Nädal läks mööda ja õpetaja hakkas päeviku järgi kontrollima ja küsis, et kuidas sina siia said. Ma ütlesin, et Petka kutsus. Siis ta hakkas naerma, et kui sa tulnud oled, siis istu.»

Laaneots ütles, et ta tuli perega Siberist tagasi 1958. aastal. «Mitu peret tuli korraga, sest teade tuli juuni lõpus. See oli pikk sõit, ligi kuus päeva. Hirmus palav oli ja ega seal pesemistingimusi ka polnud.»

«Õppida võib seda, et see maailm pole kaugeltki nii ohutu ja roosiline, kui mõned noored ette kujutavad. Sellist igavest paradiisi inimkonnal ei teki kunagi. Ma olen täiesti veendunud selles, et nii kaua kui eksisteerib inimkond, eksisteerib ka sõda. Üks asi on vaadata neid vangilaagreid, sunnitöölisi ja sõda teleekraanilt ja teine asi on ise selles supis olla.»

«Kogu Me Lugu» ühendab Eesti mälestuste kogumise ning mäletatava ajastu uurimisega tegelevaid organisatsioone Eestis ja välismaal. Ühenduse eesmärgiks on kooskõlastatult talletada, üldistada ja levitada Eesti inimeste mälestusi, elulugusid ja teisi sellega seotud materjale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles