Täna õhtupoolikul oma üheksa-aastase ameti ja lähimad abilised uuele peaministrile usaldava Andrus Ansipi (57) sõnul oli talle raskeimaks ajaks kriisieelne Eesti. Mure oli juba õhus, aga tema valitsusjuhina seda rahvaga jagada ei osanud, kuna see ei näinud õiglane.
Kujutate te tänasel päeval ette, et tulete kunagi Siim Kallase sarnaselt – küll ehk veidi edukamalt – peaministrikohale tagasi?
Üheksa aastat on ikka väga pikk aeg ja igal asjal on oma algus ja lõpp. Eesti oludes on üheksa aastat ikka erakordselt pikk aeg, ja ka Euroopa mõistes, kuna praegu olen ma ikka veel kõige pikema staažiga peaminister Euroopa Liidus.
On aus loovutada peaministri amet või vabastada peaministri tool uuele inimesele aasta enne valimisi. Valijatel peab olema õigus ja võimalus hääletada kas ametisoleva peaministri poolt või siis vastu. Ma ei astu ju tagasi välise surve tõttu, see on ammu küpsenud otsus.
Oli see taktikaliselt õige otsus teatada oma loobumisest kaks aastat tagasi?
Mida taktika all silmas pidada? Selles olen küll veendunud, et sellise otsuse langetamine on põhimõtteliselt õige. Kas see oli taktikaliselt õige...
Selle üle võib diskuteerida, sest meie oludes juhtus ju nii, et hakati ründama kõiki, kellest eeldati, et neist võiks saada minu järeltulija. Samas olen üldiselt püüdnud olla sirgjooneline ja selgesõnaline ning minu meelest on ka selles, kui võid milleski kindel olla, palju väärtuslikku. Jah, see tõi kaasa rünnakud, aga samas on kindel teadmine, mis juhtuma hakkab, ka midagi väärt.
Olen Eesti rahvale väga tänulik nende aastate eest. See on olnud väga vastutusrikas aeg, samas väga suur au. Olen üks vähestest, kellele see au on osaks langenud.
On teie lahkumises kurbust?
Kurbus on ikka hinges, kuigi minu lahkumisel puudub igasugune väline surve. Möödunud reedel avaldati ka Turu-uuringute institutsioonide usaldusväärsuse uuring ja see näitas, et valitsust usaldab 46 protsenti rahvast. See on väga kõrge usaldusnäitaja võrreldes Euroopaga, kus valitsust usaldab keskmiselt 23 protsenti rahvast. Kui Juhan Parts lahkus, usaldas valitsust 31 protsenti, kui Mart Laar valitsusjuhi kohalt lahkus, siis 25 protsenti.
Vähesed peaministrid saavad valida aega, millal nad ameti maha panevad. Tavaliselt juhtub see ikka skandaalide tagajärjel – kas sind umbusaldatakse või läbitakse umbusaldushääletus, aga otsustatakse ikka lahkuda, või siis saab valitsemisaeg otsa uute valimiste tõttu ja endist peaministrit tagasi ei valita. Minu otsus on hea mulle ja ka minu erakonnale.
Või äkki ongi Taavi Rõivaste, Anne Sullingute ja Sven Mikserite aeg pöördumatult käes?
Mõneti on küll pöördeline aeg, kui 57-aastase peaministri vahetab välja 34-aastane peaminister. Aga samas pole selles mitte midagi erakordset.
Küllap ka Eestis saab tulevikus olema koht eakamale peaministrile ja veelgi nooremale kui Mart Laar kunagi oma 32 eluaastaga. Midagi ülearu pöördelist siin pole.
Vanus pole määrav. Iga pole see, mis sõnumite kaalukust pisendaks või tõstaks. Ikka sõnumi sisu peab kandma.
Täna õhtul ametisse astuv uus valitsus on senisest väga teistsugune. Tekitab teis see koosseis kadedust?
Muidugi on see teistsugune. Uue valitsuse jaoks on hea, kui lahkuv peaminister ei arvusta ametisse astuvat valitsust ja tema poliitikaid, valitsuse liikmeid. Piirdun oma üheksa aastaga ega pretendeeri 10 või 13 ametiaastale, olemata ise peaminister.
Ei soovi anda uuele koalitsioonile suuniseid või hinnanguid. Olen valmis aga alati uut peaministrit aitama selles, mis olnud. Selgitama otsuseid, andma faktilist materjali.
Milline teie homne hommik välja näeb?
Lähen riigikokku ja hakkan tööle riigikogu liikmena! Eks pisut teistmoodi see hommik on.
Hirmutab teid see teistsugune ärkamine?
Ei ole mul midagi karta. Minu otsus on põhjalikult läbi kaalutud. Olen päris veendunud, et minu tagasiastumise otsus on õige. Ja kui oled veendunud, et teed õiget asja, siis pole karta midagi.
Väike kurbus muidugi on, jah, sest lahkun väga paljudest inimestest, kellega mul on olnud väga head töised suhted. See ei sõltu ametist – pikka aega koos oldud kaaslastest on ikka raske lahkuda. Oled sa siis peaminister või kauaaegne õpetaja. Iga lõpp on millegi uue algus ja küllap seegi saab põnev olema.
Milline see uus algus on?
Eks aeg näitab, aga olen häälestunud töötamisele riigikogus. Palju on räägitud minu asumisest eurovoliniku kohale, aga sel teel on nii palju määramatust, et täna võin öelda vaid seda, et kui see võimalus mul avaneb, siis ma, jah, oleksin sellest huvitatud. Aga olen valmis kandideerima ka riigikogu valimistel uuesti riigikokku.
Ma ei kavatse Eesti poliitikast lahkuda. Kavatsen jääda seni, kuni valijad mind toetavad.
Tunnistasite mulle paari aasta eest, et ei soovi eurovolinikuks saada, kuna teil on kõrini võlgu elamisest. Oma perele võlgu elamisest. Nüüd pole uuest võlakoormast pääsu?
Jah... Ega see normaalne elu ole, kui elad oma lapsest ja naisest töönädala keskel eraldi. Võlglase tunne on rinnas ikka.
Tartu linnapea koht oli vaba!
Jah, olen ka seda tööd kuus aastat pühendumisega teinud ja see oli piisavalt pikk aeg, et anda endast parim, mis oli, ning ma ei usu, et mul oleks pärast peaministri kogemust Tartu linnale midagi enamat anda, kui ma linnapeana töötades andsin.
Brüsseli elus – see on küll väga hüpoteetiline – ma perest lahus ei elaks. Ka meie kõige noorem tütar oleks nõus kaasa tulema ja abikaasa, mitte küll väga heal meelel, aga siiski, oleks nõus mõnda aega Brüsselis elama.
Milline on see õpetus, mille peaministri ametist enese jaoks isiklikult kaasa võtate?
Minu jaoks on need head aastad olnud. On raskemaid, vähem raskemaid aegu olnud. Olen kogu aeg ühtviisi tööd teinud. Ei sõltu ametist, kui palju oled valmis tööle pühendama. See sõltub inimesest.
Minu jaoks on olnud need väga head, vastutusrikkad aastad. Ja mulle on see töö meeldinud. Ka siis, kui on kritiseeritud, ka siis, kui on raske olnud.
Palju on räägitud, et minu raskeimad ajad on olnud seoses pronkssõduri kalmistule viimisega. Tegelikult ei olnud. Kõige raskem aeg peaministrina oli masueelne aeg. Raske oli riigile reserve koguda, sest ka siis, kui majandus kiirelt kasvas, oli neid, kes arvasid, et õige hoo saab majandus sisse siis, kui riigile üks korralik laen võtta!
Kriisi eel oli palju neid, kes teadsid, et tõusule järgneb mõõn, kuid ikka soovisid nad reservide kasutusele võtmist. See oli 2007. aasta lõpp, 2008. aasta algus, mida kirjeldab minu öeldud lause: «Kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi.»
Mõelgem tagasi – kas see oli ikka kriis?! 2007. aastal kasvas majandus 7,5 protsenti, suutsime koguda reservidesse 6,5 miljardit krooni, tööpuudus oli 3,8 protsenti. Ütlen ka tagantjärele, et kui see on kriis, siis selles mina elaksin.
Ei leidu Euroopas ühtegi minu kolleegi, kes ei sooviks elada sarnases «kriisis». Riigil ja rahval on kasulik pidada peaministri ametis aeg-ajalt jäärapäist inimest, kui et hoida ametis inimest, kes on süldina valmis võtma iga anuma kuju ehk järele andma igasugusele arutule survele.
Aga see minu n-ö pimeduse, roosade prillide kandmises süüdistamise aeg, see surve kestis väga kaua aega. See oli pikalt kestnud vastasseis ja suhteliselt ebavõrdne. Pidu käis täies hoos, aga ikka öeldi, et tuleks võtta laenu, aga näed, «see seal ei taha». Lisarahaga veelgi majandust elavdada oleks olnud kuritegelik. Tagajärjed oleks olnud ikka väga rängad.
Aga rahvas võttis end kokku, inimesed nägid vaeva, et kokkuhoidlik olla. Oli hetk, mil te teadlikult ei soovinud halbu sõnumeid välja öelda? Mil roosad prillid olid ikka erkroosad?
Ei, see kriisitunnetus saabus varem kui kriis ise. See tuli peaaegu koos pronkssõduriga. Kui oleksime siis selgelt ülekuumenenud majandust elavdama hakanud, selleks reservid kasutusele võtnud, oleks sellest riigile arvestatav kahju tekkinud – 30 protsenti täiendavat valitsussektori võlakoormat oleks olnud see tagajärg.
Ma ei saa kuidagi väita, et oleme kärpimise maailmameistrid, kaugel sellest! Kui 2009. aastal oli eelarve kulutuste maht pärast kõiki kärpimisi 87,3 miljardit krooni ja 2008. aastal oli see 90,1 miljardit krooni ehk kogu kulude pool vähenes vaid 2,8 miljardit krooni, siis ... andke andeks. Sellega ei pääse me ka Balti meistrivõistlustel esimeste sekka, vaid jääme viimaseks.
Selle kärpega ei ole me Euroopas ega maailmas konkurentsivõimelised. Ise usume, et kärpisime tohutult, aga usk põhineb sellel, et kärpisime unistusi, mis 2008. aastal riigieelarvesse kirja said. Kärpisime minimaalselt.
Inimesed tundsid aga üksijätmist, et kusagil on need «nemad», kes otsustavad ...
... see päriselt ei vasta tõele, et inimesed oleks seda nii väga tundnud. Meie valitsuse usaldusväärsus on olnud hea ja pole sugugi langus-, vaid pidevas kasvujoones. Euroopas on usalduse poolest meist eespool vaid väga rikkad ja väga vanad demokraatia riigid, näiteks Rootsi, Austria, Soome, Taani.
Seetõttu pole meil kuidagi puht tõsiteaduslikele andmetele toetudes võimalik väita, et rahvas ja riik oleks erakordselt võõrandunud. Ammugi ei saa väita, et võõrandumine on süvenev nähtus.
Aga tunnetus oli teine! Või siiani ei tunnista te, et oli ühel hetkel väga suur lõhe võimu ja rahva vahel?
Pigem oli lõhe Anvar Samosti ja valitsuse vahel. Küllap ka mõned ajakirjanikud distantseerusid rahvast ja rahva arvamusest ning ei peegeldanud elu õiglaselt. Oli aeg, kui mõned ajakirjanikud pidasid ajakirjandust pigem leninlikuks kollektiivseks organisaatoriks ega keskendunud tõe välja selgitamisele, tõe poole püüdlemisele.
Osaliselt väga nõus, aga ajakirjandus peab ka kriitiline olema.
Oli aeg, kui tõe otsimine ununes. See pole ajakirjanduse ülesanne.
Kui olid ka väga keerulised ajad, riik tõmbas enesel kärbetega hinge kinni, ütles lihtne eestlane ikka: «On see Ansip mis ta on, aga ta viis vähemalt selle pronkssõduri ära.» Muu anti sageli andeks. Oli see viimane aeg teisaldamiseks?
See oli viimane aeg. Kõik eriteenistuste analüüsid ütlesid ühemõtteliselt, et see pingete allikas tuleb Tõnismäelt ära viia.
Kui seda ei tehta kohe, lükatakse edasi kolme aasta võrra, siis ühiskonna makstav hind saab olema märksa rängem. Sest pingeid monumendi ümber ei kruvinud üles mitte valitsus, vaid see oli orkestreeritud märksa kaugemalt.
Valitsus tegi seda, mida tegema pidi. Kriisiolukorras langetatakse otsuseid palju kiiremini. See polnud eriline vaprus, vaid tuli ära teha. Ammu oleks tulnud ära viia!
Pronksöö ja sealt mõned aastad edasi muutsid samuti Eesti senist poliitilist käekäiku. Kui Edgar Savisaar käis Venemaalt raha lunimas, ütlesite selle kohta «jälestusväärne», et sellisel inimesel pole kohta Eesti poliitikas. Ka president ütles seda. Üks poliitiline liider lükati kõrvale ja, arvestades Savisaare praeguseid väljaütlemisi, vägagi õigustatult?
Jah ... Eks ma pidasin Savisaart kuni pronksimässuni ikkagi eestimeelseks inimeseks, aga pärast seda kadus usaldus tema vastu täiesti. Minu meelest ei aja ta juba ammu enam Eesti asja, ja sellest on mul väga kahju.
On teid reedetud? Omade poolt?
Ei ole. Reetmine on üldse nii ränk sõna ja ma ei kasutaks seda inimestevahelistes suhetes. Võtame näiteks nn rahastamisskandaali: 80 inimese pangakontod avati, 60 inimest kuulati üle ja tulemus on null.
Silver Meikar, keda mina ei pea ausaks inimeseks, oli ainus allikas, keda toetasid Olari Taalid ja Jüri Mõisad, kellega Reformierakonnal ei ole mingit pistmist. Samas kuulatakse riigikogu liikme telefoni 20 päeva pealt ühe vähemalt viis korda kriminaalkorras karistatud inimese ütluste põhjal.
Proportsioon on täiesti paigast ära. Arvan, et uus valitsus peab kindlasti nende asjadega tegelema. Ja see pole ainult Eesti probleem. Lubatavuse ja lubamatuse piirid tuleb üle rääkida, ja ilmselt on see aeg ka Eestil käes.
Ajakirjanike püüe aususe, objektiivsuse ja tõe poole sai selles kaasuses tugeva hoobi. Samuti nagu praegu, kui Siim Kallase vastu toodi 20 aasta tagused paberid – ma väidan, et enamik inimesi, keda see teema huvitas, mõistis hukka meetodi, kuidas inimest rünnati.
Loomulikult on normaalne huvi asja vastu, soov saada teada, mis siis ikka oli! Aga ajastus, viis, kuidas nn huvi üles näidati, seda rahvas omaks ei võta. Need on väga delikaatsed küsimused.
Tuleb Siim Kallas tagasi?
Küllap ta Eestisse tagasi ikka tuleb. Aga kas ta poliitikasse tagasi tuleb... seda ei julge väita. Ta pole välistanud, et võib riigikogu valimistel kandideerida. Aga ilmselt see tagasituleku püüe oli tema jaoks ka suur pettumus. Ta üldjuhul kergelt alla ei anna.
Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras tegi teile huvitava lahkumiskingituse – kinkis relva. Mis sõnadega ta selle üle andis?
Kaitseväe juhataja tänas mind riigi kaitsevõime tugevdamise ja kaitseväele osutatud tähelepanu eest. Nimeline relv on väga suur tunnustus, neid tihti ei kingita, ja mulle see au osaks sai. See on suurekaliibriline püstol Colt M1911, kaliiber on 11,43 millimeetrit. Ikka väga suure kaliibriga.
Suure kaliibriga poliitikule suurt tulevikku soovides igati vääriline kingitus.
Olen väga tänulik, mul on hea meel selle tunnustuse üle. Alates vabariigi aastapäeva kõnest Tartu Vanemuises on mulle saadetud väga palju e-kirju, SMSe.
Sisuks on...
... tänu on sisuks! Ja muidugi on mul hea meel! Üldiselt on raudne reegel see, et ei tohi üritada kõigile meeldida. Kui tahad saada 30 protsendi valijate toetuse, siis on 50 protsenti neid, kes mitte sind ei armasta, vaid sind suisa hingepõhjani vihkavad.
Mul on poliitikuelus vedanud. Mul on olnud palju tugevaid toetajaid ja ka vihkajaid. Veel kord – olen selle aja eest väga tänulik. Ühiselt koos tehtu eest olen Eesti rahvale erakordselt tänulik. See on suur au. Need pole pelgalt sõnad, vaid tulevad südamest.
Tänan teid.
Aitäh.