Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ruja-Rannap ja lõputu prooviläbu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Priit Võigemast Rein Rannapi rollis oli üks etenduse tipprolle. Ka Ruja tõlgendus oli sedapuhku antud eelkõige Rannapi loomingu kaudu. | FOTO: Alan Proosa

Eesti rockiajaloo ühe markantseima grupeeringu Ruja üpriski dramaatiline ajalugu 1971–1988 on hea materjal nii ajalooraamatutele, -filmidele, aga miks ka mitte muusikalile. Muusika iseenesest olemas ju, samuti paras tohuvabohu igasuguseid legende, arvamusi ja mälestusi ning nende kõigi tõlgendusi tänapäeva inimajudes.


«Ruja» tootnud meeskond on iseenesest intrigeeriv: Eesti ametlikult kõige edumeelsema teatri kuulsusega NO99 tsentrum Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga, grupp ennast igapidi tõestanud enamasti nooremaid ja mõningal määral ka vanemaid näitlejaid, adekvaatne bänd, Tartu Noortekoor, Vanemuise sümfooniaorkester, Rocki tantsutüdrukud jne. Mis veel tahta, eks ju.

Lavatehniliselt on asi NO99-le kohaselt täitsa huvitav. All on lava jaotatud viieks: kontor, trepikoda, elutuba, köök, vannituba. Üleval hiiglaslik triibuline sirm, mille keskel suur videoekraan, kuhu projitseeriti nii salvestatud materjal kui ka otse laval toimuv.

Tegelikult on ekraan kõvasti tähtsam kui näitlejate «elus» esinemine, sest paljud lõigud olid varem filmitud, mitmed tegevused toimusid kusagil lava taga ja lava ise oli liiga madal, et seda korralikult kusagilt keskmistest ridadest jälgida oleks saanud.

Ojasoo ja Semper on kirjutanud ka stsenaariumi, kuid ilmselt pole nad ei suuremad sõnaseadjad ega loojutustajad. Süžee kondikava järgib justkui Ruja «ametlikku» (st Ruja kogumikuga «Need ei vaata tagasi» kaasnenud Peeter Sauteri intervjuudevihikukest «Roostevaba raamat» aastast 1999), ajalugu, aga...

Pärast sissejuhatavat (muuseas ajalooliselt mittepädevat) tarifitseerimisstseeni satume kohe Ruja proovi ja alguses on kõik justkui kena, vilksavad mitmesugused ideed, nii muusikalised kui ka muud (dissidentlus, GULAGi arhipelaag, tulnukad), aga siis muutub proov lihtsalt üheks ülipikaks tüütuks orgiaks koos mõne kena (korraks paljaste tissidega) neiuga.

Õnneks annab ministeeriumiametnik Rannapile vahepeal peksa, järgneb kuulus stseen «Protsessist», korraks ilmub lavale Kappel. Jälle üks labrakas, 1980-ndad algavad muidugi uusaastaprallega, Ruja populaarsuse tipp, tobe saade televisioonis. Rannap teeb kooriga isamaalisi laule ja läheb ära.

Siis tuleb mänedžer Juri Altov ja viib bändi kuuendikule planeedile, mis kujutab endast muidugi katkematut tinapanekut koos lakkamatu suhuvõtmisega. Lõpp saabubki pika süldilaua taga. Tundub, et Ruja polnudki suurt muud kui pidev «proovitegemine» koos suure koguse alkoholi ja hulga kenade naistega. Selge siis...

Dialoogid on suuresti Sauteri raamatukese järgi konstrueeritud, sellised tobedalt informatiivsed, nagu ajaloofilmides mõnikord on, kus peategelane vuristab kohvilauas maha oma entsüklopeedilise eluloo.

Lavastuses on üks ja ainus läbi- ning väljatöötatud tegelaskuju – Rein Rannap. Priit Võigemasti esitus on lausa perfektne, Rannapi tegemised laval oma koomikas ka kõige nauditavamad. Sergo Varese Alender meenutab pigem Valeri Leontjevit neurootilise tõmblemise ja idiootliku nüri silmavaatega.

Risto Kübar mängib tegelikus elus Rannapiga võrdselt loomingulise ja pretensioonika Jaanus Nõgisto mingiks virisevaks hädapätakaks (mõni ime siis, et etenduses ei kosta ühtegi Nõgisto lugu).

Robert Annuse basskitarristid ja Margus Prangeli trummarid on pigem poolsuvalised peoloomad. Elus värvikad Põldroo, Kappel, Garšnek (Arno Tamm) ja Graps, Patte (Markus Luik) jt on taandatud ilmetuteks mõne lause kõrvaltegelasteks.

Aga on ka ootamatult häid pisiosatäitmisi. Aivar Tommingas vägivaldse ametnikuna ja Tõnis Mägi parmuna on lausa üllatavalt efektiivsed, Prangel rehabiliteerib end täielikult venekeelse Juri Altovi tabava kujutamisega.

Evelin Pang ei näitle suurt, aga laulab hästi. Tegelikult laulsid kõik vahvalt ja lava taga paiknev bänd (Tiit Kevad, Alari Piispea, Jürmo Eespere ja üllatusena vanameister Riho Lilje) mängis nagu «päris».

Geniaalsemaigulisi hetki nägi harva, aga siiski. Nimetatud Rannapi peksmine, mustade lindude tants Alenderi luhtunud abielu sümbolina, Rannap dirigeerimas (alguses olematut) koori ja seejärel tantsimas «ära» «Rumalat rahutust» lauldes.

Ja need dokkaadrid ETV arhiivist – puhas kuld. Parim: intervjuud andes suitsu pahviv Kalju Komissarov, Reet Linna ajuvaba intervjuu Rujaga aastast 1982, lava ees hüppavad varased punkarid, Vahur Kersna intervjuu ETV stuudios noortega, kes (eesotsas 17-aastase Karl Martin Sinijärvega) Rujat üksmeelselt maha teevad.

Noh, mis siin vaielda, truth is stranger than fiction. Reaalsus on veidram kui fantaasia. Ruja oli siiski imelikum kui «Ruja».

Rockooper
«Ruja»

Libreto autorid Tiit Ojasoo (NO99), Ene-Liis Semper (NO99)
Heliloojad Rein Rannap, Margus Kappel, Urmas Alender, Toomas Rull
Lavastaja Tiit Ojasoo
Muusikajuht ja dirigent Erki Pehk
Osades: Sergo Vares, Priit Võigemast, Risto Kübar, Arno Tamm, Evelin Pang, Margus Prangel, Aivar Tommingas, Eva Klemets jt.
Esietendus 15. augustil Vanemuise suvelaval, etendub veel 19., 21., 22., 23., ja 24. augustil

Tagasi üles