Raske kuriteo eest möödunud sajandi teisest poolest eluaegset vangistust kandev Rene Vainik loodab saada riigilt suurt hüvitist, kuna oli vahistatud süüteo eest, milles ta hiljem õigeks mõisteti, kuid seni on ta jäänud kohtutes kaotajaks.
Eluaegne vang loodab riigilt suurt hüvitist saada
27. märts 2014, 18:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi Vainik kannab alates 1997. aastast eluaegset vangistust, väljastas kohus 2006. aasta juunis tema suhtes vahistamismääruse, kuna ta oli ühe teise süüasja raames taas kahtluse alla sattunud. 2011. aasta mais mõistis aga Tallinna ringkonnakohus Vainiku selles süüasjas õigeks ning mees leidis, et tema suhtes kohaldatud vahistamine oli seega ebaseaduslik.
Vainik leidis, et kuna ta viibis vahi all ebaseaduslikult, tuleks riigil talle maksta ligi 14 000 eurot hüvitist, kuid 2011. aasta septembris jättis rahandusministeeriumi Vainiku taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Nimelt leidis ministeerium, et isikult, kellelt on eluaegse vanglakaristusega niikuinii vabadus võetud, ei saa seda vahistamisega täiendavalt võtta.
Vainik kaebas riigi Tartu halduskohtusse, kuid jäi 2012. aasta mais kaotajaks. Samas mullu juunis saatis Tartu ringkonnakohus kaasuse tagasi halduskohtusse uueks läbivaatamiseks ja seda põhjendusel, et kohus on jätnud välja selgitamata ja kaasamata õiged vastustajad.
Halduskohus leidis oma neljapäevases otsuses, et kaebus ei ole põhjendatud ja jääb seetõttu täies ulatuses rahuldamata, ütles Tartu kohtute pressiesindaja Krista Tamm BNSile.
«Kaebaja kandis kriminaalmenetluse algatamise ja vahi alla võtmise ajal Ida-Viru maakohtu 1997. aasta kohtuotsusega mõistetud eluaegset vangistust. Seega ei ole kaebuse alusena viidatud riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus tema suhtes kohaldatav. Harju maakohtus 2006. aasta septembris teises kriminaalasjas koostatud kohtumääruse alusel toimunud vahistamine ei tähendanud talle vabaduse võtmist ning Tallinna ringkonnakohtu 2011. aasta kohtuotsusega õigeksmõistmine ei muutnud vabaduse kaotust alusetuks,» märkis halduskohus.
Vainik tugineb asjaolule, et vahistamise hetkest alates kohaldati tema suhtes mitmeid piiranguid ning on selles osas ära märkinud, et vanglarežiimilt arestimajja üle viimine jättis ta ilma õigusest õppida, televiisorit vaadata, ringi liikuda ja spordiga tegeleda. «Niisugune olukord võis kahtlemata olla koormav, kuid see iseenesest ei ole veel piisav alus rahalise hüvitise saamiseks. Riigikohtu varasemates lahendites on asutud seisukohale, et kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine on oluline üldine huvi ning isikul on kohustus taluda nii tema suhtes tehtavaid kriminaalmenetluse toiminguid kui põhiõiguste piiranguid,» märkis halduskohus, lisades, et õigusi ja vabadusi lubab piirata ka põhiseaduse paragrahvis 11 kehtestatu.
Kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega õigeksmõistmine ei tähenda halduskohtu hinnangul, et kriminaalmenetlus ja selle raames kohaldatud piirangud on olnud tingimata õigusvastased ning mitte igasugust ebamugavustunnet, mida vastaval isikul kriminaalmenetluse raames taluda tuleb, ei ole veel põhjust mõista tema põhiõiguste ja vabaduste rikkumisena.