Paavo Matsin on alkeemik. See tähendab, et tal on võime muundada metalli, näiteks teha rauast kulda. Põhiliselt tegeleti alkeemiaga keskajal, praegu tegelevad selle iidse teadusega vaid vähesed, kellest üks tähelepanuväärseid näiteid on Viljandimaal elav kirjanik Paavo Matsin. Ma ei tea, kas Matsin päriselt ka kulda teinud on, selle kohta andmed puuduvad.
«Sinine kaardivägi» on varasemalt eksperimentaalkirjandusega ja seda eelkõige mõistatusliku kirjandusgrupeeringu 14NÜ kaudu seostatud Paavo Matsini teine romaan, või õigemini Pavs Matsinsi, nagu ütleb raamatu kaas. Teose tegevus toimub põhimõtteliselt Riias ja samanimeline isik on ka raamatu peategelane. «Põhimõtteliselt» ütlen ma sellepärast, et tegemist on mingisuguse fantastilise, unenäolise versiooniga Riia linnast. Alkeemikute juhtmotiiviks oli «nagu ülal, nõnda ka all» – nii et tegemist on mingis mõttes siis taevase Riiaga või transformatsiooni-Riiaga.
Mida see Pavs siis seal Riias teeb? Pavs satub koos oma kummaliste kaaslastega, kellest mõned eestlased, mõned lätlased, aga kõik sellist transformatiivset laadi, lausa uskumatutesse seiklustesse. See kõik saab alguse sellest, et Riia ülikool suletakse ning linna võtavad üle ebakultuursed kottpüksid. Rohkem mul ehk lugu ümber jutustada ei olegi mõtet, sest milleks, ja hea ja kurja võitluse semiootiline rindejoon on ka välja joonistatud.
Lugu on selle raamatu juures oluline, kuid mitte liiga. Olulised on teose poeetilised väärtused, ja neid pole vähe. Kriitik Peeter Helme on märkinud, et see raamat on midagi sellist, mille olemasolust ei oskaks puudust tunda, kui seda ei oleks, kui see aga on, siis ei ole võimalik mõelda, kuidas saab ilma selleta. Tuleb nõustuda ja lisada, et ehk on nii iga kunstiteosega. Teos on unikaalne ja loob iseendale ruumi. Helme mainis ka, et tegu on ühe õhtu lugemisega. Minu arust ei ole. See raamat on poeetiliselt liiga väärtuslik, et seda liiga kiiresti lugeda. Tegemist on luksusliku teosega.
«Sinine kaardivägi» on nagu üks imelik väike asi, või õigem oleks öelda üks kummaliste illustratsioonidega väike imaginaarne entsüklopeedia, selline väike äraunustatud maailm. Argentina kirjanik Jorge Luis Borges on kirjutanud «Fantastilise zooloogia käsiraamatu», mis oli justkui katse katalogiseerida kõiki ajaloo ja müütide fantastilisi olendeid nagu kimäär, tindiahv jne. «Sinine kaardivägi» on midagi sarnast, selles leiame veidraid üliõpilaskorporatsiooni rituaale, Riia arhitektuuri- ja kultuuriajaloolisi nüansse, religioosset popornamentikat, mittereligioosset popornamentikat, apteegi lõhna ja palju muud. Seda võib nimetada pooleldi äraunustuse kataloogiks.
Nagu öeldud, toimub selle kõige vahel, peal ja all ka üks seikluslik lugu. Samavõrd kui see on seiklus loos, on see ka seiklus keeles, ja ma julgeksin öelda, et selline murrangulisemat laadi. See on plahvatuslik seiklus kirjanduse võimaluste erinevatel tasanditel.
«Sinise kaardiväe» mõned peatükid on lausa nägemuslikud, need on hetked, kus Matsin tulistab kujutlusvõimekahurist nagu ruutjuurt. Ma praegu, muide, üritasin konstrueerida üht matsinlikku metafoori.
See on raamat, mis sulatab kokku aega ja ruumi, sulatab selle kirjanduseks kokku. Kirjanduse Riiaks eile, täna, homme, see on Riia kui nähtamatu või siis poolnähtav linn. See on üheaegselt nii valgust kui pimedust läbi laskev Riia, musta päikese Riia. Kirjandusel on voli teha mida iganes ja «Sinine kaardivägi» teebki mida iganes, ainuüksi sel põhjusel, et see on kirjandus. Muide, raamatus, mille puhul arhitektuurilugu on tähtis, pälvib kriitikat ka Riia viimaste aegade kuulsaim uusehitis, rahvusraamatukogu uus hoone nimega Valguse palee, mis «Sinisele kaardiväele» just väärikas partner võiks olla, kuna vähemalt arhitekti plaanide kohaselt astuvat see dialoogi kogu Riia kultuuri- ja arhitektuuriloo ning selle kihtidega.
Kas Matsini raamatul on eesti keeles eellasi? Usun isegi, et on, aga mina pole neid lugenud. Nad kindlasti ootavad kuskil, väikesetiraažilised kultusraamatud, mineviku ja tuleviku entsüklopeediad mõnelt äraunustatud ekstsentriliselt suurvaimult, kelleltki natuke ukumasinglikult.
Raamat
Paavo Matsin
«Sinine kaardivägi»
Lepp ja Nagel, 2013, 103 lk