Eesti suursaadik NATOs Lauri Lepik ütles eile pärast NATO riikide välisministrite kahepäevast kohtumist, et NATO sõjaline juhtkond on kinnitanud vajadust avada Balti riikides teine õhukaitsebaas. Venemaale saadetakse signaal, et terminil «kollektiivkaitse» on selge sisu.
Milline oli välisministrite kohtumise tulemus?
See kohtumine on oluline kahel tasandil. Esiteks, kõige tähtsam on see, et me arutasime, millised võivad olla Venemaa Ukraina vastu suunatud agressiooni järeldused NATO liikmesriikide liitlaste julgeolekule.
Esialgsed mõtted ja järelmid olid selles mõttes olulised, et kõik jõudsid arusaamale, et Venemaa on muutunud Ukraina vastu sõjalise jõu kasutamisel ettearvamatuks. Venemaa on täiesti teadlikult loobunud järgimast rahvusvahelist õigust, ÜRO põhikirja, kõikvõimalikke endale võetud kohustusi.
Ainuke ilmne järeldus NATO jaoks tervikuna on see, et oht, riskitase on tõusnud ning me peame olema valmis kõikvõimalikeks ootamatusteks. Kõik Venemaaga piirnevad liikmesriigid on kõrgendatud ohu tsoonis. Selles tsoonis oleme meie, Läti, Leedu, Poola, aga selgelt ka Musta mere äärsed liitlased Rumeenia ja Bulgaaria.
Kas Ukraina kriisi ajal kõlama hakanud loosung «NATO on ühtsem kui kunagi varem» vastab siis praegu tõele?
Jah, see vastab täiesti tõele ja see on instinktiivne ja loomulik reaktsioon.
Poolakad tulid siia kindla sooviga saada endale NATO baasid.
«Baas» on imelik sõna, sest igaüks täidab selle oma sisuga. Ega ma ka täpselt tea. Töötame selle kallal.
Eestis ei räägi me mitte niivõrd baasidest, kuivõrd NATO alalisest kohalolekust. Mis vormis see olema saab, on veel väljamõtlemise asi. See sõltub ühelt poolt sellest, kuidas me ise kohalolekut ette kujutame. Teisalt sõltub see nendest liitlastest, kes on valmis meile tulema – mis kujul, mil moel on nad valmis seda tegema.
Kolmandaks on oluline see, et Eesti on piiririik. Kas me tahame elada pinges päevast päeva? Tahame elada turvatundes – seda NATO alaline kohalolek kindlasti suurendab. Kuid selleski on vaja tasakaalukust – me ei taha ju olla iga päev olukorras, et Venemaa eskaleerib oma sõjalise tegevusega meie piiri. Iga päev seda karusselli läbi teha ei ole ka kõige praktilisem.
Seepärast on Eesti välja pakkunud õhuturbemissiooni. Õhuturbemissioonil oleks kaks baasi: üks Šiauliais, teine Ämaris. See on lõppude lõpuks olnud meie idee juba pikka aega. Nüüd on vajadust teise baasi järele kinnitanud ka NATO sõjaline pool. Eelkõige tänu sellele, et mitmed liitlased on pakkunud lisalennukeid, mis võimaldabki teise baasi avada.
Kas sõjalise poole nõusolek tähendab, et see juhtub kindlasti?
Ma arvan küll.
Millal see juhtub?
Varsti. Ma arvan, et sel aastal, õige pea.
Kuna Venemaa ei pea kinni rahvusvahelisest õigusest, kas on NATO lahti öelnud kokkuleppest, et Venemaaga piirnevatesse uutesse liikmesriikidesse alalisi baase ei tule?
Ma ei öelnud, et baase ei tule. See on poliitiline küsimus – see ei ole lepe, see on lubadus.
Kui NATO seda 1997. aastal ühepoolselt lubas, lisas ta selgelt, et see kehtib praeguses julgeolekuolukorras. See ei ole igavene lepe. Seal oli väga selgelt kirjas, et selles julgeolekuolukorras ei paiguta NATO uute liikmesriikide territooriumitele märkimisväärseid alalisi sõjalisi jõude.
Täisversiooni loe Postimees plussist.