Sel kevadtalvel üllatusid paljud meeldivalt, nähes seni poplauljana ja muusikaliartistina tuntud Lauri Liivi kandvas draamarollis. Menusari «Kartulid ja apelsinid» jätkub juba sügisel ja siis saab kaks korda lavaka sisseastumiseksamitel põrunud Liiv ennast taas näitlejana tõestada.
Alles see oli, kui hõbedaselt helklevas kostüümis plaatinablondi peaga Lauri Liiv ansambli Black Velvet koosseisus kuulajate südameid murdis. Aeg lendab kiiresti – see «alles» on ju tegelikult juba 18 aastat tagasi, mil Lauri oli praegusest… ligi poole noorem. Edaspidi sai ta publikule tuttavaks eeskätt tänu muusikalidele ning neis on ta kaasa löönud mitmel pool Euroopas.
Ent milline on Lauri Liivi kujunemistee? Vaatame, kuidas ühest tavalisest Õismäe poisist sai nõutud muusikaliartist.
Ontlik laps
«Olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, Õismäe poiss, otse nn Hiina müürist. Mu vanemad elavad siiani seal.
Vanaema-vanaisa kodu oli Tõrvas. Veetsin seal kõik oma lapsepõlve suved. Kuni teismeeani olid need suved väga toredad, kuid kui puberteet endast märku andma hakkas, oleksin tahtnud jääda pigem linna ja koolikaaslastega hängida, käia salaja linna peal pidutsemas jne, mitte teha tüütuid aiatöid kusagil Lõuna-Eestis, aga seda võimalust mulle väga ei antud. Neid sain nautida oluliselt hiljem.
Puberteet mööduski niisiis üsna rahulikult. Võib-olla sellepärast, et see saabus natuke hiljem kui teistel, võisin siis olla 17–18-aastane. Enne olin üsna ontlik ja hea laps, kes pahandust eriti ei teinud ja kuulas oma vanemate sõna.»
Patt
«Mu isa oli maadleja ja suviti käisime alati maadlejate kokkutulekul, mida peeti eri paigus. Suvepäevadel lasti kraanist Žiguli õlut, ja ma lihtsalt maitsesin seda. Võisin siis viieaastane olla. See oli nii vastik, et põhimõtteliselt panin käe piiblile ja ütlesin, et ma iialgi ei võta seda enam suu sisse.
Praegu joon õlut väga hea meelega.
Meelde on jäänud üks koolipidu. Tahtsime poistega kõvad mehed olla ja võtta enne pidu väheke julgust. Saigi siis natuke vanemate talongiviina lahendatud, ja kuna muud ei olnud, lahjendasime seda ema ja vanaema ühistöös valminud vaarikakompotiga. Kui peole jõudsime, olime päris ahhoid, päris purjus, ja korrapidaja-õpetaja fikseeris meid juba uksel ära. Nii et peole me ei jõudnudki, meid organiseeriti hoopis direktori kabinetti.
Olime sealgi kõvad mehed, tegime nalja, aga direktor, kena daam, ei viitsinud vasikatega pikka juttu ajada. Lasi kehalise kasvatuse õpetajal meid autoga koju viia ja ütles, et vaatame, mis homme saab. Järgmisel hommikul ootaski meid õppenõukogu, kus kaaluti, kas neid 10. klassi ulakaid nolke tasub ikka keskkooli edasi jätta. Õnneks piirduti käskkirja ja noomitusega, ja kõigil oli niigi jube häbi.
Nii palju õppetundi ma sellest loost ikkagi sain, et kui pattu teed, siis tee seda salaja. (Naerab.)
Suitsetamise, millega alustasin keskkoolis, jätsin maha. Lõpetasin selle kaks aastat tagasi 3. veebruaril. Olin proovinud varemgi maha jätta, lasknud kõrvadele suitsetamisvastast nõelravi teha, aga see ei toiminud.
Kaks aastat tagasi jäin bronhiiti ja lihtsalt ei tahtnud enam suitsetada. Olin nädala ilma ja mõtlesin, et kui juba nädala olen ilma olnud, prooviks veel. Läkski nii, et suutsin lõpetada, aga kui oleksin teadnud, et mahajätmine on nii keeruline, poleks ma seda ilmselt ette võtnudki. Mul olid kõik võõrutusnähud: paanikahäired, tunne, nagu vererõhk oleks tõusnud. Arstki ütles, et sain nähtude kogu komplekti, ning soovis head vastupidamist. Pärast kolmandat kuud läks kergemaks. Ja nüüd ei tule sigaretid enam isegi mitte meelde.
Tore, et kui varem pidin laulmiseks häält «käivitama», siis nüüd ärkab see ise, ilma «mamemimomuuta».
Esimene palk
«Häälemurde saabumiseni laulsin Eesti poistekooris, alguses ettevalmistuskooris Lydia Rahula ja pärast Venno Laulu juures. Pärast kutsuti meeskoori ka, aga sinna ma minna ei tahtnud, tundsin, et kui edasi laulda, siis solistina.
Koor iseenesest on mu kasvamisel ja kujunemisel väga suurt rolli mänginud. Põhiline, mida poistekoor õpetab, on distsipliin. Seal on palju poisse koos ja neid pole just kõige lihtsam ohjata. See aga, kuidas Rahula ja Laul seda tegid, oli vapustav nii muusikalises kui ka kasvatuslikus plaanis. Proovid toimusid kaks-kolm korda nädalas ja kui oli tulemas mõni suurem kontsertturnee Ameerikasse või Itaaliasse, tehti proove tihedamaltki. Need olid väga intensiivsed, väikesele inimesele üsna koormavad, see-eest aga väga õpelikud ja iseloomu kasvatavad. Me harjusime töötama. See oligi nii, sest tegu oli professionaalse kooriga.
Teenisin oma esimese raha just Eesti poistekooris. Olime Kanada ringreisil, ja ma ei mäleta, mis see honorarisumma oli, mis meile anti, aga vist paarisaja dollari kanti, ja kõik poisid said selle ümbrikus.
Ostsin endale Montrealist mängu-tomahoogi, noa, indiaanlaste komplekti, kassettpleieri, tossud ja dressid ning muud pudi-padi. Tollel ajal olid sellised asjad kõva sõna. Nii palju vaistu oli nõukogude lapsel ikka olemas, et sai juba siis allahindlusi vaadatud, et saaks asjad soodsamalt kätte. Vanematelegi tõin kingitusi, nii et kohver oli tagasi tulles asju täis.»
Burgerikunn
«Georg Otsa nimelisse muusikakooli ma kohe pärast keskkooli ei läinud, aasta oli vahet. Tahtsin pärast keskkooli astuda hoopis lavakunstikooli, kuhu aga sisse ei saanud. Õigupoolest olen sellesse kooli kaks korda proovinud. Esimesel korral ei pääsenud eelvoorust kaugemale, ja saan sellest ka täiesti aru, sest mida iganes ma seal tegin, midagi head sealt ei tulnud.
Mäletan, et olin jube närvis, aga eks see teatrikoolis õppimine oli mu eluunistus olnud. Kujutasin ette, et sinna pääsemine ongi mu
ainuke võimalus lavale pääseda, ja kui see ei õnnestunud, toimus suur unistuste purunemine.
Mõtlesin, mida edasi teha. Sooritasin eksameid Tallinna Ülikooli reklaami alale, aga jäin nibin-nabin, paari punktiga välja. Viisin veel paberid sisse Tallinna kommertskooli, ei mäleta, mis alale, aga kui eksamite päev kätte jõudis, mõistsin, et poiss, see pole üldse sinu teema!
Niisiis läksin tööle ja pidasin väga erinevaid ameteid. Esiteks jäätisemüüja hiilgav karjäär Raekoja platsil, kus kuu ajaga Marsi ja Snickersi jäätist müües tekkis minu enda kuupalga suurune puudujääk, sest olin käru juures külas käinud sõpru terve selle aja kostitanud. Olin kogu oma palga neile jäätises välja maksnud.
Siis müüsin burgereid bussijaama Nehatus, kus jooksid öösiti ringi rotid, ning lõpuks sain tööle loomaaia juurde Carrol’sisse, ja see oli juba kõvem sõna, ikkagi välismaa burgerirestoran! Pikalt pidama ei suutnud ma aga kuhugi jääda.
Nehatu putka oli tase omaette, kus nägi öösiti ära mitte ainult pealinna ööelu ilu, vaid ka selle valu. Kogu elanikkonna galerii põhjakihist kõrgkihini, kes kõik tahtsid öösel pärast meeldivat napsitamist oma burgerid kätte saada, ja burgerirestoranis on kõik võrdsed.
Mulle on siiani jäänud meelde burgerirestoranile iseloomulik lõhn, sest iga kord, kui vahetus lõppes – ja pesemisvõimalust seal polnud –, oli tunne, et kogu see õli- ja rasvakiht on minusse imbunud ja kõik linnakoerad jooksevad järele. Pärast aastast burgerite vorpimist, sügisel 1996, pääsesin aga Otsa-kooli, Kare Kauksi juurde pop-jazzlaulu õppima, ning sellega oli unistus pääseda lavale muutunud jälle pisut käegakatsutavamaks.
Baarmen
«Baaris olen samuti töötanud, see juhtus alles mõni aasta tagasi, kui vahepeal Amsterdamis elasin. Mul tekkis erialase tööga pooleaastane vahe ja mõtlesin, et mida selle ajaga peale hakata. Targem ju ikka midagi teha, kui niisama kodus passida ja loota, et kohe hakkavad saabuma suured plaadi- ja rollilepingud – sellistest õhulossidest unistamiseks olen ma liiga vana. Parem otsida midagi käegakatsutavat, millega minusugune mitte hollandi keelt, küll aga inglise keelt kõnelev inimene võiks hakkama saada.
Käisin baaris töövestlusel, seal olid lausa katsed. Nad ei testinud eriti tööoskusi, sest enamik, kes tööle võeti, ei omanud eelnevat baaritöö kogemust, vaid nad testisid inimesi psühholoogiliselt, jälgisid, kuidas sa suhtled ja võimalikke probleeme klientidega lahendada üritad. Läbisin siiski ka kohvi- ja kokteilitegemise koolituse, mis olid väga arendavad.
See oli huvitav aeg. Elu baaris läbi baarmeni silmade on hoopis teistsugune kui baari kliendil. Nägin mõnikord iseennastki kõrvalt, kui olen olnud mitte kõige siivsamas seisundis, ja elu jooksul on seda mõnikord juhtunud. Kaine pilguga seda issanda loomaaeda vaadata oli väga tore, ja issanda loomaaed on õnneks väga suur ja kirju. Näitlejanagi oli sealt, mida õppida, ehkki need tüübid sulle konkreetselt meelde ei jää. Nad jäävad kuhugi kuklasse, et sealt õigel hetkel ennast mõne rolli tarbeks ilmutada.
Tallinnas ma seda tööd siiski teha ei tahaks, sest Hollandi ja selle töö puhul meeldis mulle anonüümsus. Ma ei olnud seal kellelegi Lauri Liiv, vaid Lauri, täpselt samasugune inimene tänavalt nagu kõik teisedki. Mulle väga sobis, et keegi mind ei tunne, ei tea mu tausta ja lihtsalt teen seda tööd, siin ja praegu. Kollektiiv oli ka hästi kihvt – meil oli ungarlasi, itaallasi ja muidugi hollandlasi. Elukutselt leidus meie tiimis nii antropolooge kui ka filosoofe. Ning aeg-ajalt oli mul võimalus sama baari klaveri-lounge’is üles astuda ka lauljana.»
«Seitseteist»
«See on laul, mis mind elu lõpuni saadab. Kui Tarmo Pihlapil olid «Valged roosid», Anne Veskil «Roosiaia kuninganna», Koit Toomel «On küll hilja», siis minul on «Seitseteist». Poisid (ansambli Black Velvet liikmed Sulev ja Sven Lõhmus – toim) leidsid mind Otsa-koolist ja Black Velvetit ei saa sugugi alahinnata, sest selle bändi ja selle laulu kaudu tegin endale Eesti muusikas ja hiljem teatris nime.
Samamoodi oli meeldejääv esimene hõbedane kostüüm ja esimene ülesastumine aastal 1996, mil meelelahutustööstust praegusel kujul ei eksisteerinud. Ülikonnad osteti Sokosest ja kuna valik oli tagasihoidlik ning õiged numbridki otsakorral, siis osteti kõigile paar numbrit suuremad pintsakud. Vennad Lõhmused tegid üks triibulise, teine ruudulise soengu, mina triipe ja ruute ei tahtnud ning muutusin plaatinablondiks. Pidin pidevalt käima juuksuri juures seda üle värvimas, sest soeng oli lühike ja juuksed kasvasid kiiresti.
Keemilisest töötlemisest pole mu juuksekasv õnneks kannatada saanud, võib-olla ka tänu geenidele. Samas olen viimased aastad nagunii kiilakas olnud, ja seda täiesti vabal tahtel. Ei oskagi öelda, miks. Mulle lihtsalt meeldib see kiilaka värk. Ja see on lihtne ka, sa ei pea selle eest eriti hoolitsema, pühid suurema tolmu pealt ära ja… Piiran ise juukseid umbes kaks korda nädalas, aastatega on tekkinud isegi soengu keskel oleva harja eest hoolitsemisel teatav vilumus. Mul on väike peegel ja masin, ning juuksurid on alati imestanud, kuidas ma nii täpselt ajada oskan. Kes tahavad, võivad harja disainimise asjus minu juurde konsultatsioonile pöörduda.»
Malvius
«Lavastaja Georg Malviusega on nii, et temast ei saa ma kuidagi mööda minna, nagu Black Velvetistki. Temast oli näitlejana mu n-ö pildile toomisel väga palju abi, temata poleks ma praegu teatrilaval. Ta on mulle tohutult võimalusi andnud ja olnud – kuna ma teatrikoolis pole käinud – esimene õpetaja, kes tegi näitlemise ABC puust ja punaselt selgeks.
Malvius on väga impulsiivne inimene, temaga seotud lood kõiguvad äärmusest äärmusesse, ja mis puudutab tööd, siis meil on olnud nii häid kui halbu aegu. Uksed on ikka mõnikord paukunud ka. Mõlemad oleme paugutanud. Mulle meeldib, et kriitikuna on ta väga aus – kui ütleb, et oli hästi, siis tean, et oligi hästi, ja sama kehtib vastupidiste näidete kohta. Ja mis kõige tähtsam, aastatega on meie vahel tekkinud täielik usaldus. Tuleval sügisel on mul Vanemuises kehastada Monsieur Firmini roll Lloyd Webberi «Ooperifantoomis», mille lavastab Malvius, nii et koostöö jätkub.»
Õnnestumised
«Kindlasti oli üheks neist «Ämbliknaise suudlus». Rolli loomisel on tähtis üles leida tunne, et see, mida praegu teed, on õige. Molina rolliga see tunne tekkis. See on olnud senini mu raskeim roll ja ilmselt selle teekonna raskus tegi ta mulle ka nii armsaks. Nägin sellega ikka väga palju vaeva. Mul oli ka suurepärane partnerlus Koit Toome, Tanja Mihhailova ja teistega, klapp lavastaja Roman Hovenbitzeriga, ja mulle väga meeldis see muusika ja lugu ise.
Õnnestumiseks pean ka üht väiksemat, Annase rolli «Jesus Christ Superstaris». Annas oli üdini negatiivne tegelane, üks preestritest, kes kõige rohkem Jeesuse ristilöömist soovis.
Paha tegelast on alati põnev mängida. Mäletan, et leidsin mingid nõksud hääles ja hiilivas kõnnakus, ja nii saigi sellele kurjale vennikesele elu sisse puhutud.
Ebaõnnestumisi ma konkreetselt välja tuua ei taha, teatris mul ehk totaalset läbikukkumist polegi olnud. Küll on aga lavastusi ja rolle, mis pole olnud nii head, ja seetõttu ei vaja need ka praegu esiletoomist.
See, mis juhtus hiljuti Soomes, pole just läbikukkumine, vaid lihtsalt lõbus lugu.
Mängisime üht viimastest «Hüljatute» sajast etendustest Tampere teatris. Seal meil oli stseen, milles minu tegelaskuju, tudengite revolutsiooni liider Enjolras, peab sütitavat kõnet. Stseeni murdepunktil tuleb pisike Gavroche ja ütleb täielikus vaikuses: «Kindral Lamarque on surnud!» Järgnema peaks pühalik vaikus ja lein, aga täpselt sel hetkel kostis üle saali kellegi suur aevastus, mis vallandas ahelreaktsiooni: keegi turtsatas publikust naerma, järgnes dirigent, siis loomulikult mina… Kusjuures mina pidin sel hetkel olema ainus, kes laulab, ja ma laulsin läbi naeru ning kõik teisedki naersid ümberringi.
Üritasin seda varjata, aga professionaalsetest nõksudest ei olnud seekord palju abi. Kui naerupall veerema läheb, siis sellises olukorras seda peatada on väga raske.
Pärast oli natuke piinlik, aga selles ongi teatri võlu, et kõik, mis toimub, toimub siin ja praegu. Ning sellised apsud, mis reaalajas tunduvad kohutavad, ongi hiljem need, mida tegijad, aga ka publik mäletavad.»
Blackout
«Meenub «West Side Story» Vanemuises, kui taas üht poistekamba liidrit mängisin. Esimese vaatuse lõpus on suur muusikasse seatud lavavõitlus nugadega, mis pidi päädima sellega, et Riho Kütsar kehastatud Bernardo lööb mulle noa kõhtu ning seejärel koksab Koit Toome mängitud Tony Bernardo maha.
Ühel etendusel näen, et muusika algab, kaklus peaks juba käima, aga Riho seisab, täiesti nõutu nägu ees, nuga ripub käes ja ta ei tee mitte midagi. Näen silmist, et tal on blackout, et tal ei tule midagi meelde, mida ta tegema peab. Meil on kasvuvahe ka – vehin ta ees nagu väike nähvits; mees, suur kui härg, seisab vastas ja ei reageeri üldse. Kui stseen oli kohas, kus peaksin juba surnud olema ja Koit peaks omakorda Rihot tapma minema, sooritasin enesetapu, joostes Riho noale otsa. Kõike seda vaatasid laval pealt poistekambad ning vallandus homeeriline naer.
Mul on endalgi blackout’e olnud, aga kontsertidel. Meenub Kaarli kirikus toimunud jõulukontsert ja laul, mille oli kirjutanud Kaari Sillamaa. Kui seisin publiku ees, ei meenunud ükski sõna, sest lugu oli väga värskelt saadud ja omandatud. Õnneks on jumal mind sellistes olukordades päris kiire reaktsiooniga õnnistanud ja suutsin kohapeal uued sõnad välja mõelda – üritasin loogilisse ritta seada kõik pähetulevad päkapikud, lumehelbed ja jõuluvanad, nii et need, kes ei teadnud, ei saanud midagi aru. Mäletan siiski esireas istunud Kaari Sillamaa kivistunud ja imestunud nägu…»
Teater
«Raske on seletada, miks end just teatris hästi tunnen. Kõige huvitavam on mulle just prooviprotsess, see, kuidas vabakutselisena ühest trupist teise liikudes tunnetan erinevat inimestevahelist sünergiat. Tekib lausa lapselik kirg. Teatris saabki endiselt laps olla, lapsemeelsust ei tohi unustada, ja õnneks on see mul säilinud. Just see õhin, kirg sunnibki mind teatrisse minema, sest kui vahepeal on olnud tükk aega vaikust, tekib justkui kliiniline seisund – tahaks uut «laksu» saada. See on sõltuvus, mida tahad kogeda uuesti ja uuesti. Ja pole vahet, millise riigi teatris olen.
Tõsi, üks Saksamaa kogemus polnud meeldiv. Tegime sealgi «Hüljatuid». Kõik algas sellest, et produktsioonifirma tekitas organiseerimatust, kaost ja suhtus näitlejaisse ebameeldivalt. See kõik tekitas trupis pingeid ning lõpuks ei tahtnud keegi seda tükki teha, omavahel suhelda. Tavaliselt käin alati etenduste lõpupidudel, aga seekord ma ei läinud. Sest etendusi andes olin justkui vastumeelselt tööl käinud, ja sellist tunnet ei tohiks teatris tekkida.
Aga eluteatrit ma teha ei oska. Olen küll väga sotsiaalne inimene ja mind peetakse seltskonna hingeks, aga päriselus ma rolle ei võta. Jäägu teater sinna, kus on teatrimaja ja eesriie, mujal pole neid mänge mõtet mängida. Pealegi – nagu ütlevad sõbrad ja tuttavad – olen ma ka suhteliselt läbinähtav, et kõik emotsioonid pidid olema näkku kirjutatud.»
Uno
«Võtsin selle rolli vastu, sest see meeldis mulle. Esimesel lugemisel, kui produtsent Toomas Kirss neli episoodi tutvumiseks saatis, siiski kaalusin ja mõtlesin. Põhiline, mille üle mõtlesin, oli see, kas saan sellega üldse hakkama. Hirmutas, et see on seriaal ja üsna suur draamaroll, aga siis leidsin, et kui ma seda vastu ei võta, pakutakse seda kellelegi teisele.
Väljakutsed mulle aga meeldivad ja kuigi hakkasin asja tegema väikse hirmuga, pean nüüd ütlema, et see oli kõige õigem samm, mida üldse teha sain. Värskendav kogemus igas mõttes, ja olen saanud ka head tagasisidet väga erinevatelt inimestelt.
Nädal aega tagasi käisin Tartus «Mary Poppinsi» etendust tegemas ja kui hommikul teatrisse läksin, hüppas põõsast välja keskealine daam, kaustik käes. Seal olid minu pildid Uno rollis, ja ta palus mult sinna autogrammi. Ning lõpuks pistis mulle šokolaaditahvli pihku. Sellised hetked teevad südame soojaks ja õnnelikuks, hetked, kui oled inimestele oma tegemistega kuidagi korda läinud.
Lisaks tekkisid mul seriaali tehes uued sõbrad. Elisabet Reinsalu on väga tore nii partneri kui ka inimesena, sama moodi kogu võttetiim ning «papa» Kirss (režissöör Toomas Kirss – toim). Rääkimata sellest, et võid ju aastaid lava künda ja sul on oma publik täiesti olemas, aga televisioon toob sind nähtavamale, kui ükski teatritükk seda võimaldada suudab. Samuti võib sealt avaneda uusi võimalusi, saan endast suuremale hulgale inimestest märku anda.
Tänase seisuga võin öelda, et tuleb ka «Kartulite ja apelsinide» teine hooaeg. Sügisel!»
Eesti
«Eestis elamise plusse hakkasin nägema Amsterdamis. Mitte niivõrd koduigatsuse tõttu, sest telefon ja internet on ju tänapäeval suhtlemiseks lähedastega olemas.
Esiteks on sümpaatne meie väiksus, et meil on palju ruumi ja õhku, et kõik on nii lihtsasti kättesaadav. Ja kuigi ka meil räägitakse bürokraatiast, on meie bürokraatia teiste maadega – näiteks Hollandiga – võrreldes kümme korda väiksem. Jah, räägitakse, et eestlased on jube kinnised, aga kui hollandlased on, vastupidi, pealtnäha väga avatud, on nad tegelikult veelgi kinnisemad kui eestlased. Olulistest ja isiklikest asjadest räägivad omavahel veelgi vähem kui meie.
Suhtlus toimub rohkem small talk’i vormis. Ja sellist asja, et lähed sõbrale lihtsalt ilma ette hoiatamata külla, Hollandis juba ei juhtu. Meil Eestis on see aga endiselt õnneks kombeks. Mida aga hollandlastelt õppida võiks, on tolerantsus kõige ja kõigi suhtes. Inimesed respekteerivad üksteist rohkem. Pole selle tolerantsusega ka Eestis nii pahasti kui räägitakse, aga alati saab veel paremini.»
Aitäh
«See on väga oluline. Mul on olnud palju abilisi, kes on mind aidanud, ja olen neile inimestele seda tänulikkust võimaluse korral ka välja näidata püüdnud. Olen üldse jõudnud järeldusele, et kuna Eestis öeldakse üksteisele vähe «aitäh», siis – kui asi seda väärt on – peaks seda tegema kohe. Nüüd, kui keegi või miski mulle meeldib, ütlengi selle kohe välja. Milleks oodata matusteni, et siis justkui õhku öelda ilusaid sõnu. Inimesi tuleb tunnustada, ja seda nende eluajal.
Ja kui mul praegu see võimalus on, siis tahaksin ka nimeliselt mõnda tänada. Oma vanemaid, Georg Malviust, Sven Lõhmust, Paavo Nõgenet, Tarmo Leinatamme, hääleseadja Zoja Hertzi, lauluõpetaja Kare Kauksi, Anne Veesaart. Mikk Purret… Need on esimesed nimed, kes mulle meenuvad nendest, kes on mind minu elu- ja lavateel väga palju aidanud, aga neid on veel hästi palju, kellele tänulik olla.
Minu puhul kukkus küll käbi kännust üsna kaugele, sest maadlejat nagu mu isa minust ei saanud. Võta sa kinni, miks. Ju siis kusagil kosmosest vaadati, et hetkel pole maadlejaid juurde vaja.
Kuna olin üksik laps, siis mäletan hästi isaga mängitud hambaarstimänge. Isa istus, rahulik nagu ta on, tund aega suu lahti ja luges samal ajal Noorte Häält, kui mina samal ajal tal suus sorkisin. Tilbendasin tal ka maadlustrennides kaasas, aga mind ei kottinud üldse, et teised poisid maadlesid. Läksin hoopis kuulitõuke võrgu juurde ja tegin seal teatrit. Mängisin üksinda kõiki rolle. Ja ma olen isale tänulik selle eest, et ta ei sundinud mind maadlema, vaid lasi juba siis iseendaks jääda.»
Lauri Liiv
Sündinud 11. veebruaril 1977 Tallinnas.
Õppinud Kare Kauksi käe all laulmist Georg Otsa nimelises muusikakoolis, laulnud kaheksa aastat Eesti poistekooris, pälvinud laste lauluvõistlusel «Laulukarussell» kolmanda koha.
Osalenud lauluvõistlusel
«Kaks takti ette».
Suurem tuntus tuli ansambliga Black Velvet, osalenud ansamblis Family.
Mänginud enam kui 20 muusikalis (Eestis, Soomes, Saksamaal), sealhulgas muusikali «Hair» turnee mööda Euroopat (2005–2008).