/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
Täpselt sada kümme aastat tagasi hakati Eestis esimest korda rahvasuust üles korjama vaimulikke rahvaviise. Sellest Eesti Üliõpilaste Seltsi korraldatud kogumisaktsioonist võtsid Oskar Kallase juhendamisel osa mitmed tulevased tuntud heliloojad eesotsas Cyrillus Kreegiga. Paarikümne aasta jooksul pandi salve sadu vaimulikke viise, põhiosas Lääne-Eestist ja saartelt.
Heinavanker, «Songs of Olden Times», Harmonia Mundi, 2013
See Teise maailmasõja järel põlu alla sattunud muusikapärand on alates 1980. aastate lõpust pälvinud kohalike muusikute kasvavat tähelepanu, sümboolseks stardipauguks võib ehk pidada 1989. aastat, mil tähistati suurejooneliselt Kreegi sajandat sünniaastapäeva.
Oluliseks otsingute ja katsetuste paigaks kujunes juba 1980ndate keskel Taivo Niitväe juhendatud vanamuusikaansambel Linnamuusikud, kus keskaegse kirikumuusika kõrval pöörati üha suuremat tähelepanu eesti vaimulikele rahvalauludele. Üks Linnamuusikute liikmeid, Margo Kõlar, asutas 1996. aastal uue muusikalise koosluse Heinavanker, mis jätkas süvenenult alustatud teed rahvapäraste koraalide tõlgendamisel vanamuusika vaimus.
Seda teed on seni palistanud kontserdid ja paar plaati, ent alles mullu sügisel ilmus mainekas Harmonia Mundi plaadifirmas Heinavankri uus kauamängiv «Songs of Olden Times», mida võib julgelt käsitada ansambli seniste otsingute kroonina. Siiani teenimatult vähe tähelepanu pälvinud plaat pakub ilmselt parima, mida valitud laadis on võimalik eesti vaimulike rahvalauludega teha.
Tõsi, rangelt võttes ei ole enamiku lugude puhul tegemist rahvaviisidega, vaid luterlike kirikuviiside rahvapäraste töötluste ja mugandustega, plaadil ei kõla niisiis mitte vaimulikud rahvalaulud, vaid rahvapäraselt lauldud kirikukoraalid. Need kujunesid põhiosas välja ilmselt alles 18. sajandil, mil luterlikud lauluraamatute tõlked tänu vennastekoguduse liikumisele ulatuslikumalt levima hakkasid. Tulemusena sündis omanäoline kirikukoraalide folklooristumine, kus uusi viise täiendati varasemate rahvalike ornamenteerimis- ja esitamismaneeridega. Kusjuures laulude kaunistamistavad võisid piirkonniti üksjagu erineda.
Heinavankri briljantse esituse teeb originaalseks ennekõike see, et saja aasta eest korjatud rahvaviisid on ette kantud kogu varasemat vaimuliku muusika traditsiooni arvestades. Esituses on teadlikult lähtutud mitmete laulude gregooriuse juurtest, nagu ka nende hilisematest luterlikest tõlgendustest. Kuid sealjuures pole unustatud ka kohalikku regilaulu traditsiooni, nagu kinnitavad eredalt plaadi kolm regilaulu Margo Kõlari seades. Kokku moodustub väga põnev tõlgendus, kus korraga mängivad kaasa kolm traditsioonikihistust: keskaegne, uusaegne ja pärimuslik.
On hea meel tõdeda, et Linnamuusikud ja Heinavanker pole jäänud sugugi ainsateks ansambliteks, kes vaimulikest rahvaviisidest ainest ja inspiratsiooni ammutavad, nende kõrvale on tekkinud hulk teisigi, nagu Triskele, Hüüd & Hääl, Vara ja Helikristallid. Ammused laulud elavad tänapäeval õnnelikult edasi.
P. S. Neile, kes veel ei tea: ansambli veidi ootamatu nimi Heinavanker viitab Hieronymus Boschi samanimelisele allegoorilisele tiibaltarile (u 1500), kus suure heinavankri otsas, keset kaost ja enesehävitust, näeme musitseerivaid interpreete.