Täna jõuab Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise seadus riigikokku esimesele lugemisele. Kas Eestil oli sellist piirilepingut vaja ja kas pärast Venemaa agressiooni algust Ukraina vastu tuleks see ratifitseerimata jätta või on hoopis rohkem põhjust kokkulepitu heaks kiita?
Täna algab riigikogus Eesti ja Vene piirileppe ratifitseerimise esimene etapp, riikidevahelise lepingu jõustamise teine ja otsustav osa. Protsess, mis sai alguse eelmise aasta oktoobris riigikogu fraktsioonide ühisest ülesandepüstitusest vabariigi valitsusele, on jõudnud riigikokku tagasi.
Vahepealne aeg on olnud täis nii töiseid kohtumisi ja debatte kui ka emotsioone, vastandlikke seisukohti ja äärmuslikke arusaamu. Lisandunud on sündmused Ukrainas. Kõige selle taustal selgitan, miks otsustasin toetada piirilepingu ratifitseerimist, ning olen veendunud, et tegemist on Eesti julgeolekut toetava otsusega.
Kõigepealt veel kord kindla kahepoolse riigipiirini jõudmise protsessist endast, mis koosneb pärast põhjalikke läbirääkimisi lepingu allkirjastamisest ning seejärel ratifitseerimisest. Kui läbirääkimistel ja allakirjutamisel osalevad osapooled on enamiku ajast koos n-ö ühe laua taga, siis ratifitseerimine toimub parlamentides eraldi ja pole ajas planeeritav ega täpselt kokku lepitav. Küll on ratifitseerimise protseduurid mõlemal osapoolel konkreetselt kirjeldatud. Meil, riigikogus, on tegemist kaheetapilise protsessiga ehk kahe lugemisega, mille käigus sõnastatakse ning pärast teist lugemist pannakse lõpphääletusele vastav riigikogu otsus.
Kui tullakse üle piiri, mis pole päriselt piir, ja rikutakse territoriaalset terviklikkust, milles eksisteerivad hallid tsoonid ja kahtpidi tõlgendused, tekivad reaalsed raskused.
Algust tehakse esimese lugemisega täna pärastlõunal. Levima on hakanud küsimus, kas see on lõplik otsus? Ei, see ei ole meie lõplik otsus. See on menetluslik vaheetapp ja seejärel on kord teise osapoole käes. Nüüd saab olema Venemaa kord näidata oma tahet ratifitseerimise algatamise ja esimese lugemise läbi viimisega. Ja siis jälle meie ja siis jälle nemad – nii liigub ratifitseerimine läbi kahe riigi parlamentaarse otsustusprotsessi.
Kuidas me suudame usaldada oma lepingu teist osapoolt? Praeguses julgeolekumaailmas ja eriti Ukrainas toimuva taustal on seda tõepoolest väga keeruline teha. Samas küsigem, kas piirileping on sõprusleping? Kindlasti mitte. Kas on tegemist erandliku olukorraga? Piirilepingute olemasolu on riikide vahel pigem reegel, mis lisab riikidevahelisse suhtlusse selgust ning riigikaitsesse konkreetsust. Euroopas näeme, et sõprade vahel taanduvad piiriküsimused pisiasjaks, kui räägime omavahelistest piiridest Euroopa Liidu sees. Sootuks vastupidises trendis on piiriküsimuste fikseerimine osapoolte vahel, kellel on vaja julgeoleku huvides kindlat ja fikseeritud piirijoont. Selgus julgeolekuvaldkonnas on meie huvides. See, et ajutise lahendusena toimiv kontrolljoon on toiminud rahuajal, ei anna meile kindlust väita, et see töötaks ka keerulistes situatsioonides.
Territoriaalse terviklikkuse säilitamine, põhiseadusliku korra tagamine ning meie iseseisvuse kindlustamine on Eesti riigikaitse kolm peamist ülesannet, mille eest seismise nimel on tuhanded andnud oma riigile vande. Krimmi näitel on küsitud, et kuidas aitab piirileping riigikaitselisi ülesandeid kergemini täita? Sellises stsenaariumis loomulikult ei aitagi. Kui üks pool on võtnud pähe naabri territoriaalse terviklikkuse peale sülitada, siis ta seda ka teeb. Kui tekib usk, et võin teise iseseisva riigi siseasjadesse karistamatult sekkuda, ja süveneb veendumus, et rahvusvaheline õigus muidu kehtib, kuid minu jaoks mitte, siis on tegelikult väga vähe asju, mis aitavad.
Aga et need vähesedki asjad, mis meil olemas on, saaks toimida, on vaja meie partneritel ja rahvusvahelistel organisatsioonidel selgelt ja läbi rahvusvahelise õiguse juhtunut defineerida. Kui tullakse üle piiri, mis pole päriselt piir, ja rikutakse territoriaalset terviklikkust, milles eksisteerivad hallid tsoonid ja kahtpidi tõlgendused, tekivad reaalsed raskused. Need on asjaolud, millega võime teoreetiliselt ühel päeval silmitsi seista. Neid riske peame oma julgeolekupoliitikas ja riigikaitses praegu silmas pidama. Ja võimalusel ka likvideerima.
Viimasel ajal on üha rohkem ka küsitud, kas me ei peaks karistuseks ja Ukrainas toimuvale vastukaaluks sootuks keelduma piirileppest? Ratifitseerimisest eemaldumine kui karistus. Kellele? Selgelt fikseeritud riigipiir on üks faktor julgeolekupoliitikas. See ei suurenda iseenesest Eesti julgeolekut, kuid annab teatud situatsioonides selguse, mis võib lõpuks kujuneda mitu korda olulisemaks kui teadmine, et Petseri ja Jaanilinn kuulusid kahe maailmasõja vahel Eestile.
Ja lõpetuseks. Eesti on targalt kasutanud kõiki võimalusi, mis meile okupatsiooni lõppemise järel on avanenud. Oleme NATO ja Euroopa Liidu liikmed. Piirilepe tähendab, et Euroopa Liidu välispiir Venemaaga saab paika, ning nii meil endil kui ka liitlastel on kriisiolukorras selgem, mida tähendab ühele Vabadussõja monumendile kirjutatud lause «Siitsaadik ja mitte kaugemale...».