/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
Estonia teatri lavastaja ja kauaaegne peanäitejuht Arne Mikk kinkis oma 80. sünnipäevaks enesele ning Estonia ooperitrupile ja -publikule ühevaatuselise ooperi «Pikk jõulueine» (1961) lavastuse. Tegu on Paul Hindemithi viimase, vähetuntud ja esitamisest peaaegu täielikult «pääsenud» muusikadraamaga.
Teose valik tundub olevat programmiline: elu- ja teatridramaturgia on pandud siin üksteisega hingelõikaval moel riimuma. Mikk kasutab oma suurt sünnipäeva elu püsiväärtuste meeldetuletamiseks. Mis sest, et kohatise matusemeeleolu hinnaga.
Thornton Wilderi samanimelise näidendi põhjal valminud libreto on unenäoline, kiretult poeetiline ja kainelt (järele)mõtlik. Wilder ja Hindemith portreteerivad selles ooperis aega. Aeg on teatavasti surma varjunimi – sile ja suupärane eufemism meid kõiki paratamatult tabava saatuse depersonifitseerimiseks. «Pikk jõulueine» kujutab enesest aga katset aega isikustada, näidata teda aktsioonis, vaadata talle silma.
See on ühe perekonna, täpsemalt nende maja jõululaua lugu. Jõuluõhtu ja laud esinevad selles teoses kui teatud konstandid – nende ajal/taga saab kogu pere aastas korra alati kokku. Ooper esitab nii sõnalises kui ka muusikalises dramaturgias pühade tsüklilist taastulemist, tegelaste vabalangemist läbi elu. Nelja põlvkonna 90 aastat vältav lugu mängitakse laval maha 50 minutiga.
Hindemithi ooper näitab aja kiretut loogikat. Kõik tegelased on selles loos kõrvaltegelased; kõigest statistid, kes liiguvad kaadrist (ehk jõululaua tagant (ehk elust)) läbi nagu puude varjud üle hoovimuru lühikese päeva jooksul. Igaühel on ainult mõni minut eetriaega: mõni repliik ilmast, lastest ja äriasjadest ning juba aeg minna. Ilma et laval (ehk elus) üldiselt sellest suuremas plaanis midagi muutuks. Autorid näiksid kui osutavat, et ajaloo sisemine tõde, ilu ja valu peituvad selle kirjeldatud loogika kiretuses.
«Pikk jõulueine» on ooperina justkui kiirkerimisega vaadatud film: tegelased ja olukorrad sulavad üheks, tekivad mustrid, mida normaalkiirusega vaadates ei märkaks. Pinnale kerkivad korduvad repliigid ja misanstseenid, riimuvad elusaatused. Neid saadavad korduvad motiivid muusikas. Aeg ei häbene ennast korrata ning selle teose autorid ei heida talle seda ette.
Mikk on hoidunud selle žanrimääratluselt tragikomöödiaks ristitud teose lavalepanekul nii traagilistest kui ka koomilistest rõhuasetustest, tema lähenemisnurka kannab teatav nimetu melanhoolia. Miku lavastuses on selgelt rohkem sentimentalismi kui Wilderi libretos ja Hindemithi muusikas.
Lavaruum oli funktsionaalne ja maitsekas (kunstnik Kristi Soe). Lihtsa, ent leidliku aja dünaamikat väljendava võttena toimis portreede galerii seinal. Suure taustapildi vahetumise loogika oli järgitav, ent minu meelest sisuliselt mitte eriti järjekindel. Pisut võiks ette heita ka seda, et jõuluaja kontekst oli laval jäetud visuaalselt markeerimata (kui mitte arvestada ehtimata kuuske, mis jäi peaaegu väljapoole lavaraami).
Laval käis kokku kümme lauljat ehk umbes pool Estonia ooperisolistidest koos paari külalisega. Lühikeste, ent suurt täpsust ja head partneritunnetust eeldavate retsitatiivsete partiidega, kus sees ka sprinterlikud sooloosad, said kõik suurepäraselt hakkama. Enamiku karakterite puhul tuli vananemist väljendada vokaalsete vahenditega. Eriti nauditavaks kujunesid paar piano’s ansamblistseeni. Estonia kammerorkestrit dirigeeris esietendusel kindlakäeliselt Risto Joost.
Paul Hindemith
«Pikk jõulueine»
Dirigendid Risto Joost ja Vello Pähn Lavastaja Arne Mikk
Esietendus 12. aprillil Estonia teatri kammersaalis