/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
Ukraina on «teravalt jagunenud» «venekeelseks idaks» ja «ägedalt natsionalistlikuks» lääneks. Nüüdseks võimule tulnud opositsiooniliikumine on läbi imbunud «radikaalidest» ja «fašistidest» ning «kukutanud» Viktor Janukovõtši, «demokraatlikult valitud» presidendi. Ukraina konflikti lahtiharutamisel tuleb arvesse võtta Venemaa «seaduspäraseid huve» Ukrainas.
Ajakirjandus nõuab lühikesi ja löövaid fraase: meil ei ole aega selgitada igas loos aina uuesti sajandeid kujunenud ajaloo üksikasju ja eripärasid. Kõigis avalõigu klišeedes ja stereotüüpides on terake tõtt. Aga tegelikkus on kõigil juhtudel palju keerukam.
Alustame keeleküsimusega. Mida tähendab tegelikult «venekeelne»? Inimene võib kõnelda kodus vene keelt (olgu perekondlikel või kultuurilistel põhjustel), aga ta ei pruugi toetada Vladimir Putini Kremlit. Paljude inimeste identiteet on mitmetahuline ja -kihiline: nad võivad tunda, et nende juured on ühel maal, kuid nende poliitilised eelistused on seotud teisega (ja keeleliselt võivad nad olla seotud sootuks kolmandaga).
Kremli kõnepruugis levinud «kaasmaalane» on pealtnäha õigustatud alus sekkumiseks, aga see ei ole sugugi korralik kategooria. Kuidas saadakse «kaasmaalaseks» – ja eriti, kuidas lõpetatakse «kaasmaalaseks» olemine? Kas vene päritolu Eesti või Läti isamaaliste tunnetega elanik on «kaasmaalane» sellest hoolimata, tahab ta seda või mitte? Kas välismaalane saab «kaasmaalaseks», kui ta õpib ära vene keele ja toetab Kremli poliitikat? Samamoodi eksitavad on geograafilised kategooriad. Kremli-meelsus ei ole Ida- ja Lõuna-Ukrainas üldlevinud. Geopoliitika tugitoolieksperdid, kes kõnelevad maa jagunemisest ja jagamisest, ei suvatse isegi mõelda, mida see tähendab vähemustele, kes jäävad «valele» poolele.
Ohtlik sõna on ka «natsionalistlik». Lääne-Ukraina «natsionalistid» tunnevad suurt uhkust oma keele ja kultuuri üle ning neil on ajaloost teistsugune arusaam kui maa teistes osades elavatel inimestel. Aga see ei tähenda veel, et nad põlgavad kaaskodanikke, kelle emakeel või mõtteviis on teistsugune.
Sellised väljendid nagu «fašist» ja «nats» ütlevad tavaliselt rohkem ütleja kui nende kohta, kelle pihta neid paisatakse. Nõukogude ja nüüd Venemaa propaganda läbiv motiiv oli siduda kogu Nõukogude-vastane tegevus Kolmanda Reich’i toetamisega. Lääne-Ukrainale osaks langenud Nõukogude okupatsiooni manamine ja nende austamine, kes sellele vastu astusid, ei tähenda sugugi Hitleri toetamist või kaasosalust holokaustis.
«Demokraatia» mõistelgi on oma puudused. Valimised on tähtsad. Kuid see, kes määrab nende korraldamise tingimused ja mis juhtub valimiste vahel, on sama tähtis, kui mitte tähtsamgi kui see, kes valimised võidab. Janukovõtš võitis 2010. aastal suhteliselt vabadel valimistel. Ent see ei andnud talle õigust tallata jalge alla põhiseadus või alustada groteskini ulatunud oma taskute täiskühveldamist riigi rikkustega.
Ohtlik on käsitleda valitsust kui loodusseaduste alusel ainult kindlal rajal toimivat suurust: tegelikkuses on eraldusjooned ja käitumisviisid hägused ning tulemused tihtipeale ideaalist kaugel ja vastuolulised. Seadused, mis võetakse korrumpeerunud parlamendis vastu kätemerega, ei loo sugugi samasugust õiguslikku keskkonda nagu korralikult läbi arutatud meetmed, mida võtavad vastu rahvasaadikud, kes tõepoolest esindavad oma valijate tahet.
Kõige ohtlikum on aga kõnelda «seaduspärastest huvidest». See loob ainult veel paremad tingimused naabritevahelise vaenukiskumise õhutamiseks. See tee viib katastroofini – ja me oleme sel teel juba niigi ohtlikult kaugele läinud.