Postimehel on komme igal aastal korraldada lõuna arvamusliidritele. Seekord oli menüüs kitsejuustusalat, pardirind, kook ja kaks ettekannet, üks pärast eelrooga ja valget veini, teine enne magustoitu ja pärast punast veini, teemaks oli virisemine.
Mart Kivastik: born in the USA või back to USSR?
Virisemisteema sattus ajale, mil Ukrainas olid asjad juba väga halvad. Seetõttu sai kokkutulek «katku ajal» hoopis teise tähenduse. Niisama rääkida ei olnud mõtet, virisemisest rääkimata. Kõnesid kuulates tulid mulle meelde kõik mu oma elu virinad. Igasugune virisemise isu kadus. Kadri Liik rääkis, et Eesti on seekord olukorras, kus saab nautida Rootsi tüüpi julgeolekut ega pea pabistama iga urina peale, mis karu suust kostab. Erinevalt 1940. aastast on meil palju kindlam tunne.
Neljakümnendal jooksis Eesti riik jalad rakku, et venelaste eest kaitset leida, midagi ei juhtunud. Jäi üle vaid loota, et sakslased vallutavad meid kiiresti ära. (Vähemasti lootsid sellele mu ema ja vanatädid, kes sõja ajal Tartus olid.) Ikka parem kui mitte midagi. Umbes nii läks ka. Olgu see Euroopa nii äbarik ja otsustusvõimetu, nagu ta on, ta hoiab seekord siiski ühte, mitte ei jookse laiali nagu lambakari.
Vähemasti esialgu. Aga Venemaa sikutab otsast nii kõvast kui võimalik. Ja sügisel, kui toad külmaks lähevad, tuleb neilt ikkagi gaasi osta. Siis võib Euroopa ühtsus kusagilt rebeneda ka. Aga ikkagi, Euroopa Liit on hetkel parim, mis meil võtta on, kuigi ühes Vene telekanalis nimetati seda gavno’ks. Siin oli nüüd mõni minu mõte ka Kadri Liigile lisaks, kes rõhutas, et Ukrainas praegu keegi ei virise. See ei päästa ei neid ega meid.
Aga meie muudkui viriseme. Arvatavasti tuleb see liiga heast elust, kuigi miskipärast oleme me virisenud algusest saadik. Kui tuli otsustada, kas astume Euroopa Liitu, siis me astusime sinna, hambad ristis. Väga kõvasti ei õiendanud, aga kulm oli kipras. Mis Euroopa Liit, me oleme ise Kungla rahvas, hoiame kätest kinni ja laulame end vabaks. Ja mitte ainult Savisaar, kes oligi asja vastu, tühja temast, sõitku oma tasuta trammidega. Paljud mu täiesti mõistlikud tuttavad kõhklesid.
Üks mu sõber talumees näiteks rääkis pärast sauna, kui me õlut jõime ja seakõrvu närisime, et mis Euroopa, pole teist õieti näinudki ja ei tea, mis sealt tulla võib. Hakkavad meid Brüsselist samamoodi kamandama nagu Moskva omal ajal. Ja mis siis Vene ajal viga oli? Sink oli sahvris, kesik põllul, poest sai tutvuse kaudu Krakovi vorsti, polnd ju ullu!? Me vaidlesime nii poole ööni. Õnneks hääletasime end siiski Euroopasse, mitte tagasi kiviaega nagu Armeenia. Peab ütlema, et too talumees on oma arvamust Euroopa Liidust muutnud. Saab igasuguseid toetusi ja on nüüd poolt. Käib ametivendadega Poolas sõbrustamas ja kui poolakad siin on, kütab neile sauna, seakõrvad on laual ja kõik on päris rõõmsad.
Nagu venelased ise ütlevad, protiv loma net prijoma. Ameerika on ainuke kang, mis Venemaad päriselt vaos hoiab. Kui järele mõelda, siis me oleme üht otsa pidi Euroopa Liidus, aga Euroopa Liit on jälle Ameerika väiksem vend. Nii et ka Eesti on mõnes mõttes USA osariik. Euroopa vahepeal nuriseb, et ei saa rahulikult telefoniga rääkida, kõik on kohe teada, aga mis teha.
Loodetavasti on ameeriklastel nii head mikrofonid, et ulatuvad Moskvasse ka. Pealtkuulamine võib selle maailma veel päästa! Ja mida meie teeme!? Viriseme! Ühe mu teise sõbraga, kes on hoopis pillimees, istusime kord, ja ma ei saanudki aru, kas tal hakkas pähe või, aga ta hakkas jorisema, et tegelikult on ameeriklased sama halvad kui venelased. Algul ma arvasin, et too pillimees on lihtsalt selline eriline, nagu mu tuttav talumees, aga tuli välja, et selliseid on veel ja veel. Ja mitte ainult talu- ja pillimehi.
Klassikaraadios on reedesesse jutusaatesse Ignar Fjuki asemele palgatud Markus Järvi. Tema omakorda oli külla kutsunud Sirbi peatoimetaja Karulini. Need kaks arutlesid siis Eesti asja üle ja leidsid, et päris piinlik on Eesti kaitseministri Reinsalu pärast, kes kutsus Ameerika vägesid Eestile appi. Eesti on ju iseseisev riik, meil on oma sõdurid, mitu laeva ja lennuk.
Nagu tolles anekdoodis, kus Laidoner küsis, kas saadame tankid venelastele vastu. Ja Päts uuris, kas saadame ühe või mõlemad. Igatahes arvasid Karulin ja Järvi, et pole meile kedagist vaja. Ameeriklased on ju sama halvad kui venelased, läksid Iraaki ja Liibüasse? Kuulasin ja kuulasin ja lõpuks viskasin Klassikaraadio koos Karulini ja Järviga aknast välja ja enne tagasi ei too, kui Fjuk jälle tööl on. Mozartist ja Anne Ermist hakkas muidugi kahju, aga mis teha.
Venemaa ja Ameerika on küll mõlemad suured ja mõlemal pool elab toredaid inimesi, aga Vene riik on vähemasti praegu tõsiselt suur furunkul maakera pinnal. Ilma Ameerikata oleks me üsna pea Pihkva oblast ja Rail Balticut pikendataks Mahhatškalasse. Keegi meist ju ei taha tagasi Nõukogude Liitu?! Aga kui me oleme sellised viripillid – Ameerika ei kõlba ja põrgu see Brüssel –, siis me pole nende toetust ära teeninudki. Teine äärmus on muidugi ka – Eesti on vist parim kraanikausilugeja Euroopa Liidus. Nii et me oleme sellised viksid variserid.
Vaadake neid väikseid kalu, kes püsivad ookeanis elus üksnes tänu sellele, et puhastavad haide hambaid. Hai hoiab neid nagu silmateri! Aga nad ei tao haile jalaga perse, et milline suur väärakas sa oled, mitte sellepärast, et nad seda ei julgeks, vaid sellepärast, et see poleks aus!
Vahelduseks võiks hoopis mitte iriseda, vaid aitäh öelda. Näiteks Andrus Ansipile. Peaministreid on meil alati sõimatud, puhtalt sellepärast, et nad on peaministrid. See on selge. Andrus Ansip oli peaminister kõige pikemat aega ja tema kallal ilguti seetõttu ka kõige kauem. Tegelikult peaks talle korra ka «tänan» ütlema. Esiteks, et ta jaksas nii kaua nii rasket tööd teha, kaheksa aastat varahommikul unise peaga peaministriks hakata, see pole nali. Ta sai hästi hakkama.
Pronkssõduri ajal oli meil Donetski vabariigist vähe puudu. Iseasi, kas tema «ärakargamine» tuli kõige õigemal ajal. Töö tuleks siiski lõpuni teha. Ja Rein Langile. Lang ajas Eesti asja. Kõigepealt seoses Eesti raamatukogudega, kuigi jäi alla. Aga Eesti film võitis tänu Langile kõvasti. Lõpuks saadi Langist jagu, nagu ikka saadakse jagu neist, kes midagi teevad. Nähtamatu minister võib igavesti istuda, siis on rahvas rahul. Lang oli üks harvu kultuuripäälikke, kes käis vabatahtlikult teatris ja kinos, mitte ainult esikatel ja linte läbi lõikamas. Tagantjärele tundub, et tal oli õigus, kultuuriga kokku puutudes peabki käsi kabuuril olema, sest meid ju ei tea.
Umbes nende mõtetega ma seal Olümpia konverentsisaalis istusin. Enne Kadri Liiki esines veel Jüri Raidla. Jüri Raidlat oli hea kuulata. Tundus, et enam paremaks minna ei saa. Siis tuli pulti Kadri Liik, mis tundus erandlik, sest saalis oli üsna vähe naisi. Meie arvamusliidriteks on põhiliselt mehed nagu Iraanis. Aga ometi kõik see mees jäi teda kuulama! Mitte keegi ei haigutanud ega maganud nagu Estonia kontserdisaalis vabariigi aastapäeva aktusel. Isegi hiljem, Tartu poole sõites, mõtlesin, et ma kuulaks teda hää meelega uuesti ka järgmisel aastal. Nagu presidenti. Või miks nagu?