Rahu. Sõda tuleb. Millal ja millistel territooriumitel, on veel lahtine. Ja kui keegi ärritus, siis ütlen ära, et nende kolme tõe eitamine on halvim, mis meie territooriumil juhtuda saab.
Sass Henno: valmistume rahulikult sõjaks
/nginx/o/2016/09/15/5838141t1h1fa3.jpg)
20. aprill 2014, 08:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma toetun ajaloolisele tõenäosusele, mis pole meile iial pidevat rahu pakkunud, ohumärkidele geopoliitilistes arengutes, mis pole viimase paarikümne aasta jooksul olnud nii lähiteravad, ning meediamonitooringule, kus näen, kuidas meie tänased poliitilised liitlased 16. nädala keskel «toonitavad sügavat muret» sellepärast, et lahingvalmiduses väed on Ukraina piiri lähedal, mitte näiteks sellepärast, et idast juhitud ja rahastatud eriüksused vägivallatsevad Ukraina territooriumil.
Mida me saame teha? Kõigepealt peame vältima Eesti sotsiaalsete inimrühmade konflikte. Meil on 200 000 venekeelset lähedast inimest, kellest tegelikult enamik on väga lahedad. Nad on meie riigi suhtes sama kriitilised kui eestlased ise, mitte rohkem ega vihasemalt. Nad on meie inimesed, kelle peal me oma ajaloolisi haigetsaamisi välja elada ei tohi.
Seega, esiteks peame ütlema oma venelastele, et nad on meile olulised ja me hoolime nende heaolust. Lihtne riiklik ülesanne on viia läbi 100 000 vestlust probleemide kaardistamiseks ja lahendamiseks lähima 80 päeva jooksul. Üks teine riik juba helistab, kui te veel ei teadnud.
Teine ja riiklik otsus on valmistuda eskalatsiooniks ning kaardistada n-ö pagulusturismi piirkonnad ja sõlmida ajaliselt piiratud rahvusvahelisi rendilepinguid, kuhu kuuma konflikti korral transportida ja majutada u 500 000 naist, last ja meest, kes pole Baltikumi sissisõjaks motiveeritud. Rahvusliku ellujäämise huvides ei tohi me mõista hukka nõrgemaid, kes tahavad põgeneda ja ellu jääda.
Tänapäeval vajame üht Tallinna-suurust linna mõnes ohutus piirkonnas, mida vajadusel koos e-riigi lahendustega iseseisva territoriaal- ja majandusüksusena kasutada. Rentige Detroit, kuniks asjad maha rahunevad. Teise maailmasõja ajal kannatasid enim need, kes jäid lahkumisega hiljaks, uskudes, et äkki läheb sõda neist mööda. Kellestki ei lähe. Mitte kunagi.
Kolmas ja individuaalne otsus on siiajäämine ja improviseeritud heidutusoperatsioonid. Lisaks strateegiliselt tegutsevatele Kaitseliidule ja reservväelastele jäävad minuga siia ka mu lugematud sõbrad, kes on lubanud teha elu põrguks kõigil, kes meie häid rahulikke inimesi kiusavad.
Taktikalisi operatsioone alustame siis, kui me lähedased on väljaspool ohtu. Erinevalt Teise ilmasõja järgsest metsavendade vastupanuliikumisest, mis sõltus talude toetusest, oli manipuleeritav ka poolehoidjate tagakiusamise kaudu ning tegutses kodupiirkonnas, olles reeturitele lihtne saak, liigume kogu Balti territooriumil ning hoiame intervallsidet, teades, et lõksu langemise korral peame piinamistel vastu pidama 12 tundi, enne kui rääkima hakkame, sest selleks hetkeks on rühm side puudumisel jõudnud ümber paikneda. Jah, muidugi. Mu ilukirjanduslik fantaasia pärineb Vonneguti ja Hemingway lahingukogemustest.
Aga rahu. Sõda tuleb. Ja me ei lase sellel sõjal raisku minna, sest me oleme valmis. Ja kui keegi kardab – see on normaalne. Ja kui keegi ei usu mind, on see samuti normaalne. Ja kui keegi tahab minuga kaasa tulla, siis on sinu jaoks minu metsades alati ruumi.
Kõik Eesti pinnal elavad head inimesed peavad teadma, et see on üks maailma parimaid riike. Iseseisev, vaba ja tugev. Sest kogu meie küünilisuse, ebakindluse ja kriitika kõrval on siin palju headust, palju tarkust ja palju täpse käe, terase silmavaate ning sirge tahtejõuga mehi, kes ei anna kunagi oma vabadust käest.
Rahu. See on alles algus.