/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
Mida me teame tänapäeva leedu kirjandusest? See küsimus on muidugi retooriline, sest tõsiselt küsituna tekitaks ebaõdusat nõutust. Õnneks pakub esmaabi Tiina Katteli ülevaateartikkel leedu uuemast proosast Keele ja Kirjanduse tänavuses avanumbris. Selgub, et Leedus ilmub aastas kuni 450 uut algupärast ilukirjandusteost, mida on vähemalt kaks korda enam kui Eestis. Kuid meie lugemislauale jõuab sellest määratust hulgast üks tõlge aastas, sedagi ainult headel aegadel.
Undinė Radzevičiūtė
«Ei mingit Baden-Badenit»
Tlk Tiiu Sandrak. Loomingu Raamatukogu 2014, nr 2–3
Küsimus leedu nüüdiskirjandusest ei sündinud tühja koha pealt, vaid jäi kummitama seoses lugemiselamusega, mille pakkus hiljuti eesti keelde tõlgitud Undinė Radzevičiūtė jutukogu «Ei mingit Baden-Badenit». See on nii hea raamat, et tekitas korraks vastupandamatu soovi rohkem leedu kirjandust lugeda. Sest paraku tundub, et meil nii häid novelle ei kirjutata.
Tõsi, kui uskuda leedu kriitikuid, siis on Radzevičiūtė ka sealses kirjanduses erandlik nähtus. Tema loomingust puudub kõik see, mida peetakse leedu proosale iseloomulikuks: aeglus, ajaloolisus, traumaatilisus, ühiskonnakriitilisus. Radzevičiūtė novellid on askeetlikud, täpsed, tempokad ja omamoodi ajatud, isegi kui tegevus paigutub tihti kindlasse aega. Tabav tundub tema tekstide iseloomustamiseks kasutatud sõna «akupunktuurne».
Radzevičiūtė lakoonilised lood räägivad iseäralikest inimestest, omalaadi äravalitutest, kes toovad välja peeneid mõrasid tihkes ühiskonnamüüris. Kuigi jutud hargnevad laiali ajas ja ruumis, põimuvad kohati nende süžeeliinid, mis annab mõista, et tegemist on peenelt komponeeritud terviku, mitte juhusliku valikkoguga.
Radzevičiūtė jutud seostuvad mulle ennekõike vene kirjandusega, siin-seal vilksatavad justkui viited Dostojevski, Harmsi, Tsõpkini, Nabokovi jt tekstidele. Kuid võimalik, et autori inspiratsiooniallikaid tuleks otsida kaugemaltki, näiteks hiina ja jaapani kirjandusest. Ja kohati näivad taamal heiastuvat mõned jutud noore Valtoni loomingust või siis Rein Raua mullusest novellikogust. Nagu näha, ei saa Radzevičiūtė jutte lugedes lahti (petlikust?) tundest, et igasse situatsiooni on pakitud palju enam, kui esmapilgul tundub, et kõik lõigud on tähendusest viimseni pingul.
Radzevičiūtė on autor, kes väärtustab privaatsust, intervjuusid (peaaegu) ei anna, fotosid teha ei luba, eraelust ei räägi. Tähtsad on vaid tekstid, ent neidki avaldab ta harva. Tema lühike debüütromaan «Strekaza» ilmus 2003, järgmine, samuti lühiromaan «Frankburgas» alles 2010. «Ei mingit Baden-Badenit» avaldati 2011. Mullu ilmus Radzevičiūtė kolmas, senistest mahukam romaan «Kalad ja draakonid». Eesti lugejatel õnnestub temaga kohtuda 1. juunil festivalil HeadRead Tallinnas.
«Ei mingit Baden-Badenit» on teatud mõttes novellikunsti näidisteos. Sest mis on hea novelli tunnus? Hea novell on selline tekst, kust ei saa ära võtta ühtegi lauset, ilma et tähendus pöördumatult teiseneks. Ja Radzevičiūtė juttudes ei ole tõepoolest midagi üleliigset, sellest räägib juba tõsiasi, et raamatu 70 leheküljele mahub 16 juttu. Vaimukalt tõdeb kriitik Michel Lamart prantsuse vanima ja tähtsaima novelliajakirja Brèves viimases numbris (nr 103), mis on juhtumisi pühendatud eesti novellikunstile: «Mida muud on novell kui õnnestunud romaan?»