Harrastusjooksjatele, kes metsaradadel rästikuid kohtavad, soovitab keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi: «Jookske aga edasi. Nad ei ründa, kui inimene neile just peale ei astu või täiesti vahetult riiva.»
Harrastusjooksjad kardavad rästikute pärast metsa vahel sportida
29. aprill 2014, 12:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harrastusjooksja Margit nägi Tallinna külje all Kloostrimetsa jooksuradade ääres ebatavaliselt palju rästikuid.
«Neid on seal nii palju! Tee ääres kuidagi pusas olid,» ütles ta. Järgmisel päeval ei julgenud ta enam metsa vahele jooksma minna.
«Kloostrimetsa matkaraja veeres peesitas kolm megasuurt rästikut ja sealsamas ajasid oma pulssi 200 peale harrastussportlased. Loodetavasti on kõik jätkuvalt elus (täna),» postitas sotsiaalmeedias teine harrastusjooksja.
Talvi sõnul ei ole selles midagi eripärast, sest rästikud elavnevad igal aastal sooja saabudes. «Kevadel ilma soojenedes hakkavad rästikud toituma, vahetavad talvel kitsaks jäänud välise sarvekesta ära ja hakkavad varsti sigima. Sellepärast inimene neid kohtabki.»
Rästikud muutuvad Talvi sõnul aktiivseks siis, kui päevased soojakraadid vähemalt üle kümne tõusevad. Siis lähevad nad end lagendikele üles soojendama.
Kui madu maavärisemist ja müdisemist kuuleb, siis ta taandub aga ise. Vaid siis, kui teda korralikult ehmatada, võib ta salvata. Jooksurajal on häirimine nii tugev ja ebamugav, et nad sätivad end sealt ise eemale, arvas Talvi.