Analüütik: fašisti-silt on nagu haamer, millega oma oponendile pähe lajatada

Kadri Veermäe
, välisuudiste toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõkola Rjabtšuk.
Mõkola Rjabtšuk. Foto: Toomas Tatar

Ukraina probleemid saavad alguse sellest, et olemas on mitu Ukrainat, sõnas Kiievi poliitika- ja kultuurianalüütik Mõkola Riabtšuk intervjuus Postimehele.

Olete öelnud, et ukrainlased püüavad nüüd kolmandat korda oma riigis lõpule viia 1989. aastal Ida-Euroopas alanud revolutsioone. Kas sel korral õnnestub?

Õnnestub, kuid ma pole kindel, kas praegu. Ehk on tarvis ka järgmist korda. Minu jaoks on praeguseks aga selge, et üldine protsess liigub Ukrainas väga üheses suunas.

1989. aastal alanud revolutsioonid tuleks igal pool lõpule viia, mitte ainult Ukrainas, see on aja küsimus. Ma ise usun, et see juhtub ühel hetkel ka Valgevenes ja mujal. Asi on moderniseerumises – need riigid ei saa elada 21. sajandil keskajas. Varem või hiljem tuleb režiimimuutus ja tulevad ka mõned strukturaalsed muutused.

Ukrainal on küll Valgevenest või Venemaast mitmel põhjusel paremad šansid, sest oluline osa Ukrainast on olnud palju läänestunum. Ka ajalooliselt on Ukraina kuulunud teistsugustesse liitudesse, Euroopa pärand on seal palju sügavamalt juurdunud. 

Küll on probleem see, et märkimisväärne osa Ukrainast pole Euroopa traditsiooniga seotud, vaid oli täiesti sovetlik. Tegu on väga keerulise sümbioosiga, meil on mitu erinevat Ukrainat ja paljud probleemid sealt alguse saavadki. Kuid üldiselt on Ukraina teiste samalaadsete riikidega võrreldes palju läänestunum ning tal on seetõttu paremad šansid.

Mida teie arvate sõna «fašist» üliohtrast kasutamisest?

Seda kasutatakse, kuna tegemist on väga hea propagandainstrumendiga. Fašisti-silt aitab väga kergelt vastaspoolt diskrediteerida. Pole tarvis mingeid argumente, tõestusi ega fakte – see on nagu haamer, millega oma oponendile pähe lajatada, ja dispuut ongi läbi, vastane on surnud, ei saa vastata. Selline käik on tüüpiline Kremli nahaalsus, millel on juba väga pikk ajalugu. Teatavasti nimetati juba Jossif Stalini ajal kõiki vastaseid fašistideks, kõik trotskistid said selle külge. Iga Stalini vaenlane oli fašist ja nendena nad ka GULAGi saadeti. Traditsioon on juba pikk ja see on sügavalt paljude inimeste, eriti homo sovieticus’te mõtteviisis sees. Ilma asja üle mõtlemata võtavad nad seda puhta kullana.

Võimsa propagandaga – ja Venemaa propaganda on ülivõimas, neil on televisiooni ja massimeedia üle täielik kontroll – suudavad nad selle muidugi ühiskonna teadvusse jõuga sisse suruda. Pole eriline üllatus, et 80 protsenti venelastest usub kõike, mida nad oma kohutavatest telekanalitest näevad. Lisaks on Vene propagandat saatnud mõningane edu ka läänes, sest Euroopa inimesed on segaduses, nad ei tunne Ida-Euroopa ajalugu ega tausta. Paljud neist elavad soveti- või postsoveti-stereotüüpidega. Nad aktsepteerisid Vene või nõukogude müüti teadusliku tõena. Eriti kehtib see sakslaste kohta, sest nemad on kõige fašismiga seotu suhtes väga tundlikud, nad on innukalt valmis Vene propagandat uskuma. Sakslased peavad Venemaad jätkuvalt sõja ohvriks, mitte sütitajaks, ega taha siiani tunnistada, et kaks aastat oli Venemaa Hitleri väga hea sõber. Nad eelistavad sellest mitte rääkida, lihtsalt tõrjuvad selle teadvusest välja.

Praegune olukord on aga Venemaale propaganda tegemiseks suhteliselt mugav. Propaganda ei vaja üldiselt mingit tõestusrada, fakte. Kõik, mida teha on tarvis, on valet võimalikult valjult  ja igal pool korrata ning vastuargumentidest mitte hoolida. Pole vaja tõendeid, tõestusi, lihtsalt rääkida, rääkida, rääkida. Ja tavainimesi saab lihtsasti tüssata, nad kuulevad igasuguseid valejutte Kiievi fašistidest ja hakkavad mõtisklema, et sada protsenti tõele see ilmselt küll ei vasta, kuid ehk pool on õige? Või vastab tõele kümme protsenti, aga seegi on ju halb. Fakt on aga see, et Kiievi valitsusest või mujalt pole mingeid fašiste leida. Täiesti idiootlik avaldus. Selgelt on tegu Putini chutzpah’ga (jidiši k ’nahaalsus, ülbus, julgus’ – toim). Ta räägib seda üha uuesti ning uuesti ja inimesed kuulavad.

Miks Ukrainas 1991. aasta üleminek erinevalt Eestist läbi kukkus? Kas detsentraliseerimine ja föderaliseerumine on Ukraina jaoks hea plaan? Mis võiks saada Valgevenest pärast Aleksandr Lukašenkat? Vastuseid nendele küsimustele loe kolmapäevasest Postimehest või Postimees Plussist. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles