Oleme jõudnud muusikalisse utoopiasse, kus ei kehti enam sünni ja surma ringkäik. Muusikalised stiilid ja subkultuurid on jõudnud surematuse platoole, kõik nad on saanud igavese elu eliksiiri. Võtkem näiteks drum’n’bass, juba nullindate alguses arvasin, et see stiil sureb ära, polnud sel kuhugi edasi liikuda. 2014 on drum’n’bass täiesti seletamatul moel elu ja tervise juures. Võtkem midagi radikaalsemat – punkmuusika.
Peaaegu 40 aastat pärast selle omas ajas reaktsioonilise muusika sündi käib see tont ikka veel ringi, mis sest, et kunstjalgadel. Selles võib peamiselt süüdistada infotehnoloogiat, mis asetab skeened väljapoole füüsilisi sünni- ja leviterritooriume, kus nad varasemalt olid määratud hääbuma ühes oma vananevate fännidega. Sellises igavikus, kus aeg seisab, on uuel muusikal raske pead tõsta, seda eriti rohujuure-muusikal, mis võrsunud konkreetses linnajaos, konkreetses keskkonnas, kuidas see suudab astuda vestlusse ülejäänud maailmaga?
Üks hiljutisi stiile, mis on kasvanud välja oma füüsilistest koordinaatidest, on footwork. Ehkki mul pole aimugi, kas footwork’i austajaid Eestis saab lugeda kümnetes, sadades või tuhandetes, tasub footwork’ist rääkida.
Esiteks ei ole footwork retro, nagu seda on praegu maailma terroriseeriv elektrooniline tantsumuusika. Teiseks ei ole footwork’i produtsendid tööstuslikud produktid à la Avicii (mitte et see tööstuslikkus tingimata halb oleks). Kolmandaks on footwork originaalne. Neljandaks ei ole footwork’i meistrid muusikud, vaid sämplimiskunstnikud. Viiendaks – footwork on tantsumuusika, mille järgi on peaaegu võimatu tantsida. Kuuendaks, footwork ei romantiseeri vägivalda nagu teine Chicagost pärit stiil, mis praegu populaarne – drill-rap (vt Chief Keef). Seitsmendaks, footwork ei ole igav, nagu on üks teine populaarne stiil trap.
Trap on sama igav, kui vaadata päev otsa iseavanevaid uksi kaubanduskeskuses. Kaheksandaks, footwork’i teevad väga vähesed produtsendid ja enamik neist on pärit Chicagost – see on tõusvate stiilide puhul haruldane. Üheksandaks, footwork ei jõua ilmselt kunagi mainstream’i ja ilmselt kaob sama kivi alla, kust ta välja ronis. Kümnendaks on Dj Rashad.
Dj Rashad oli selle 160 lööki minutis, mullitava-põrkleva muusika põhinimi. Eelmisel aastal sattus ta autoavariisse, mille kohta ise leidis, et «see oleks pidanud mu tapma». Möödunud laupäeval leiti ta oma Chicago korterist surnuna. Kuigi footwork on pika evolutsiooniloo tulemus (90ndate ghetto-house’ist nullindate juke’ini, 2010ndate footwork’ini) ja enamik tegijaid tegutsenud aastaid ja aastaid, oli just Dj Rashadi väsimatu tuuritamine ja lugude produtseerimine selle leviku põhimootor.
Mõnel produtsendil on sämplimises Midase puudutus, ja Rashad oli üks neist. Ta võis võtta vana soulisämpli ja luua sellest midagi uut ja unikaalset. Tema sünkopeeritud rütmistruktuurid on viiruslikult nakkavad, teevad keskkõrva pesa ja hakkavad sealt kummitama. Arvestades, kui palju ta produtseeris ja kui kõrge oli lugude kvaliteet, võib arvata, et ta oli oma sämpleriga üheks saanud, omalaadi inimmasin.
Ega asjata olnud tema üks alias’eid Ghettoteknitianz ja kuulus ta gruppi Teklife. Rashad ja footwork pärinevad Chicagost, mis vähemalt elektroonilise muusika mõttes on üks Ameerika muusikalisi südameid. Kes ei tea, siis house-muusika sündis Chicagos. Chicago pidi olema USA mõrvapealinn ja üks rassiliselt kõige segregeeritumaid linnu. Kui drill-rap on selliste faktide muusika ja selle majandusloogika tugineb vägivalla turustamisele, siis footwork reageerib hundiühiskonnale tantsimisega.
Käisin veel õige hiljuti, 12. aprillil Dj Rashadi esinemisel ühes Rio de Janeiro ööklubis, ta oli jäetud viimaseks esinejaks, läks peale alles kolme paiku hommikul. Kuniks oli ootamist, tuli kannatada tunde, kuis valged poisid (üks neist oli väga väike) trap’i mängisid ja kätega vehkisid, nagu oleks tegemist jumala enda produtseeritud muusikaga (niimoodi haledalt, ilma autoriteedita).
Kõrgema keskklassi noored, hea elu näod ees (kellele ilmselt koolis öeldi, et trap on äge), jõnksutasid tuimalt. Kui Dj Rashad peale läks, oli põrand pooltühjaks valgunud. Rashadil polnud vaja kätega vehkida, ta näpud käisid nobedalt puldinuppude kallal ja kõlaritest huugas välja hüperkineetiline helivoog. Voog ei olnud lineaarne, ette ei olnud aimata, kuhu see järgmisena liigub, oli tegu, et keha jõuaks järge pidada. Terve järgmise päeva jätkus kõrvas magus tinnitus.