Venemaa saadik NATO juures Dmitri Rogozin süüdistab lääneriike silmakirjalikkuses.
Rogozin lääneriikidele: vaadake parem enda tegusid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Võib-olla meie ameerika sõbrad on jäänud nii pimedaks kui kurdiks. Mikheil Saakašvili on tuntud suure natsionalistina, kes ei varja oma eesmärke, sundides osseete ja abhaase oma maal elama,» kirjutab Venemaa saadik NATO-s oma eilses arvamusloos ajalehele International Herald Tribune.
«Loodame, et USA administratsioon, kes on näidanud sellist lahkust ja liigutavat hoolitsust Gruusia liidri suhtes, suudab ka päästa teda tema maniakaalsest ihalusest tegeleda väikeste ja sõnakuulmatute inimestega Kaukaasias.»
Samuti süüdistab Rogozin Gruusiat rünnakus Tskhinvalile ja Venemaa rahuvalvajate tulistamises. Kreml olevat üritanud telefonitsi jõuda Saakašvilini samas kui Venemaa rahuvalvajatel keelati tuld avada. «Lõpuks meie kannatus katkes ja Venemaa relvajõud läksid Tskhivalit abistama»
«Vastusena president Bushi solvavale kriitikale, et Venemaa kasutas «ebaproportionaalset jõudu», tahaks ma viidata meie vastuses mõnedele õiguslikele punktidele. Kas rahuvalvajate tulistamist ja tsiviilelanike - peamiselt Venemaa kodanike - massihävitamist võib pidada vaenulikuks tegevuseks ühe riigi suhtes? Kas see on piisav põhjus kasutada relvajõude enesekaitseks ja oma kodanike kaitseks,» küsib Rogozin.
Rogozini sõnul oli Venemaa vastus täiesti õigustatud ja kooskõlas rahvusvahelise seadusega ning seletab põhjalikumalt.
Tema arvates võib Gruusia otsest ja laialdast rünnakut õiguslikult seal korrektselt viibivate Venemaa rahuvalvajate pihta pidada rünnakauks Venemaa vastu. See andis Venemaale õiguse enesekaitseks vastavalt ÜRO põhikirja artikli 51 põhjal.
«Meie kodanike kaitsmist välisriigi pinnal võib pidada traditsionaalseks enesekaitse vormiks. Sellised rigid nagu USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iisrael on arvukatel kordadel otsustanud oma kodanike kaitseks väljaspool riigipiire relvajõudude kasutamiseks. Sellised juhtumid olid näiteks Belgia operatsioon 1965. aastal kaitsmaks 2000 välismaalast Sairis, USA sõjaline sekkumine Grenadas 1983. aastal ja Panamas 1989. aastal.»
«Lisaks on ka lähiaja USA ja ta liitlaste sõjalised sekkumised Jugoslaaviasse, Iraaki ja Afganistani. Muide, viimased kolm juhtumit on näited ameeriklaste sekkumistest, kus ta kodanikud ei vajanudki otsest kaitset. Hoolimata suurtest tsiviilelanike ohvritest ameerika sõdurite käte läbi, ei süüditanud keegi Washingtoni «ebaproportsionaalse jõu» kasutamises,» märgib Rogozin.
Ta lisab, et Venemaa järgis rangelt rahvusvahelist õigust ning toob seejärel ära kaks tsitaati.
Esimene tsitaat: «Me oleme julmuse vastu. Oleme etnilise puhastuse vastu. Põgenikele peab olema garanteeritud õigus naasta koju. Me kõik nõustume, et mõrvade, vara hävitamise, kultuuri ja religiooni ahistamisega ei saa nõustuda. Selle vastu me võitlemegi. Agressori pommitamist tugevdatakse halastamatult.»
Teine tsitaat: «Me palume kõigil vabadel riikidel meiega ühineda, kuid meie tegevust ei määra teised. Ma kaitsen oma kodanike vabadust ja turvalisust, mida iganes selleks vaja läheb. Meie eriüksused on vallutanud lennujaamad ja sillad. Õhujõud ja raketid on tabanud olulisi sihtmärke.»
Rogozin tuleb välja oma artikli põhijäreldustega. «Kes teie arvates oli nende sõnade autorid? Medvedev? Putin? Ei. Esimene tsitaat kuulub Bill Clintonile, rääkides NATO operatsioonist Jugoslaavias. Teine autor on praegune Valge Maja elanik, rääkides USA sissetungist Iraaki. Kas see tähendab, et USA ja NATO võivad kasutada jõhkrat jõudu, kus nad tahavad, ja Venemaa peab eemale jääma isegi siis, kui ta näeb tuhandeid oma kodanikke tulistatamas? Kui see pole silmakirjalikkus, siis mis on silmakirjalikkus?»