Tšehhovlik igatsus ehk Nüganeni uuslavastus

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2011. aastal sai Elmo Nüganen just Tšehhovi pärandi tutvustamise eest Venemaa mälestusmedali.
2011. aastal sai Elmo Nüganen just Tšehhovi pärandi tutvustamise eest Venemaa mälestusmedali. Foto: Liis Treimann

Üle pika aja on taas oodata Elmo Nüganeni uuslavastust. Mai eelviimasel laupäeval esietendub Tallinna Linnateatris William Boydi näidend «Igatsus», mis põhineb Anton Tšehhovi lühijuttudel «Minu elu» ja «Tuttavate juures» ning kujutab ajastutruult ühes Vene provintsilinnas aset leidvaid sündmusi.

«See on hea näitemäng,» põhjendab Nüganen järjekordset Tšehhovi-ainelist lavastust. «Seal on tööd mitmetele eri põlvkondade näitlejatele, ja näitlejad, ma tean seda omast käest, tahavad aeg-ajalt kokku puutuda niisuguse maailmaga. Küsimus pole ainult Tšehhovis, samamoodi tahetakse mängida Ibseni ja Turgenevi näidendites, näidendites, kus laval saab inimene kehastada teist inimest, ja kahe-kolme tunni jooksul läbi tüki kõikvõimalike sündmuste.»

Nüganen tunnistab, et ka temal kui lavastajal tuleb aeg-ajalt peale Tšehhovi-igatsus. Lisaks tunneb ta, et ka publik võib niisugust lugu tahta vaadata. «Inimestevahelised suhted, nojah,» võtab ta kokku

24. mail esietenduva «Igatsuse». «Teema mõttes midagi enneolematut pole. Aga samas kui mõelda, et kui palju neid enneolematuid teemasid siis ikka on.»

Lavastustega maailma muuta Nüganen ei taha, ta lihtsalt ei usu, et teater suudaks seda teha. «Kui kaua on maailmas teatrit tehtud! Ka Ukrainas tehakse praegu teatrit. Kui teater suudaks maailma muuta, siis oleks see maailm ammu muudetud!»

Kui vaataja lahkub teatrist leplikuma ja rahulikumana, tundega, et ta on millestki aru saanud, siis on Nüganen oma tööga rahul. «Kui lavastus annab hingelist tuge või mõne koha pealt paneb inimese millegi peale mõtlema või südamest naerma või lihtsalt muigama ning koju minnes ei ole vaataja tigedam ega kurjem, siis on suur asi juba tehtud.»

Küsimusele, mis on lavastajale «Igatsuses» väljakutse, vastab Nüganen, et see, kuidas saavutada midagi, mida ta endale ette kujutab, ja teha seda ennast kordamata. Samas soovib ta, et näitlejad mängiksid erilise kergusega, ning just see kergus tooks esile loo sügavuse. «Et vaatad lavale ja näitlejad nagu ei mängigi, et nagu oleksidki tegelased ise. Ega see ei ole ka väike ülesanne».

Põrgulaval etenduvas «Igatsuses» mängivad Peeter Tammearu, Epp Eespäev, Maiken Schmidt või Liis Lass, Anne Ree­mann, Rain Simmul, Kristjan Üksküla, Andrus Vaarik, Kalju Orro, Elisabet Reinsalu, Helene Vannari ja Anu Lamp.

«Igatsuse» esietendusele saabub ka näidendi autor William Boyd, kes on mai lõpus ja juuni alguses Tallinnas korraldatava kirjandusfestivali HeadRead külaline. Kui näitekirjanikuna on Boyd veel tundmatu – «Igatsus» on tema esimene näidend ja see valmis eelmisel aastal  – , siis tema romaanid «Sinine pärastlõuna», «Üks inimsüda», «Rahutu» ja «Harilikud äikesetormid» on kõik Eesti lugejale tuttavad.

Ghanas sündinud briti kirjaniku loomingus põimuvad keerulised, ootamatute pööretega inimsuhted, mis nõuavad tegelastelt keskendumist ja analüüsi, ning põnev ja suurte mastaapidega süžee. 2012. aastal tuli ilmsiks, et Boyd kirjutab uut James Bondi romaani. Kusjuures Ian Fleming «osaleb» tegelasena Boydi romaanis «Üks inimsüda».

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles